Jaanuari algul toimus juba 60.-dat korda eestlaste Sõrve suvelaager, mis toimub maalilises asukohas Macquarie järve ääres. Sõrve laager on juba palju aastaid just selles kohas toimunud ning väidetavalt on see nimetatud kompleksi kõige kauem järjest toimunud üritus.
Suvelaager on paljude Austraalia eestlaste jaoks aasta tippsündmus, sinna tullakse kokku peale Sydney ka Gold Coast’ilt, Brisbane’ist ja Melbourne’ist. Mõned lausa Soomest ja sel aastal oli üks poiss ka Rootsist. Minusuguste, Eestis sündinud, kasvanud ja ka suure osa oma täiskasvanud elust Eestis elanud inimeste jaoks oli esialgu kummaline, et Sõrve Eesti laagris ei räägi peaaegu mitte keegi eesti keelt. Toimuvad küll eestikeele tunnid, aga see on selline numbrite ja värvide õpetamise tasemel.
Gretelyn on üks väheseid lapsi, kes räägib seal puhast eesti keelt, mõned üksikud on siiski veel. Aga on ka erandeid – üks noor ülikooliealine neiu, kes on kolmanda põlvkonna Austraalia eestlane ning kasvanud segaperes, räägib eesti keelt perfektsemalt kui kõik meie lapsed kokku, eriti just häälduse poolest. Minu meelest räägib ta eesti keelt nagu keegi, kes pole kunagi inglise keelt kuulnudki.
Meie vanemad lapsed ei ole kahjuks olnud huvitatud laagrisse minemisest. Oleks me kogu perega läinud, siis nad oleks kindlasti tulnud, aga viie inimese peale tuleb arvestada nädala eest umbes 3000 AUDi’iga ning selle raha eest on alati olnud midagi muud teha.
Keitlyn oleks võibolla varem ka koos Robiniga läinud, aga Robin on igasuguste laagrite vastu ning isegi täna ei suuda me teda ümber veenda. Ta lihtsalt ei saa aru, miks ta peaks vabatahtlikult endale vanglarežiimi valima, kus tuleb kell 7 hommikul tõusta ning õue hommikvõimlemisele jooksma. Ma pean tunnistama, et see on tal arvatavasti minust.
Gretelyn läks aga sel aastal juba teist korda. Eelmisel aastal pidime ta ainult kolmeks päevaks viima, sest see oli esimene kord nii kaua kodust ära olla ning ma polnud isegi valmis nii kaua ilma pesamunata jääma. Aga kuna laagris oli nii tore ja sõbranna jäi nädalaks, siis jäi ta sinna kogu laagri ajaks. Sel korral läks ta juba kohe plaaniga jääda nädalaks.
Laager algab alati pühapäeva hommikul ning lõppeb järgmise pühapäeva hommikul. Laupäeval on suur pidu ja kontsert, kuhu võivad tulla kõik soovijad.
Üsna eksprompt tekkis mul mõte, et läheks siis vaataks ka selle kontserdi ära. Me polnud ise laagrit seest poolt üldse näinud, sest eelmisel aastal olid covidi piirangud ja lapse pidime põhimõtteliselt parklasse viskama ning ise ei võinud autost väljagi tulla ega lapsele kohvritki kätte ulatada, vaid selleks tuli abistama keegi laagri meeskonnast. Nüüd siis tahtsime näha, mis imeasi see Sõrve suvelaager ka seestpoolt on.
Laupäeva lõuna paiku toimus laagri territooriumil ka väike laat, kus oli umbes 6-8 müügilauda, mis pakkusid erinevaid eestiteemalisi kaupu nagu raamatuid, ehteid, Eesti mustrite ja kirjadega sokke ning isegi Vana Tallinnat.
Kella kahe paiku algas suur kontsert, milleks lapsed valmistavad ette terve eelneva nädala. Kontserdil esinesid ka Sydney Eesti rahvatantsugrupid ja laulukoor, kes ka alati kõikidel Sydney Eesti maja üritustel esinevad.
Selle aasta kontserdi teema oli ärkamisaeg. Mitte see, mis toimus Eestis taasiseseisvumisajal, vaid päris esimene ärkamisaeg, Lydia Koidula aegne.
Kontsert oli tore ja rahvuslik, eriti armsad olid pisikesed põngerjad, kes koos emmedega põdramaja laulsid.
Kontsert vaadatud, jätsime oma lapsukesega hüvasti ning sättisime kodu poole, et järgmisel hommikul talle sinna kaugele uuesti järgi minna.
Gretelyn tuli koju väga heade emotsioonidega ning soovib kindlasti järgmisel aastal jälle minna. Mul on väga hea meel, et Sõrve on saanud osaks tema lapsepõlvest ning täiskasvanuna saab ta tunda, et on osa sellest uhke ajalooga eestlaste üritusest.
