Tuli meelde, et varsti saab seitsekümmend aastat sellest, kui akkas nisuke lend, millest laulusi ei tehta. See oli siis, kui muutkui lendasime mesipuust eemale, sest võerad vihased vapsikud võtsid meie tarud üle. Ega nad ise mett korjata ei viitsind, aga meie korjatud maiust imesid küll nii oolega, et ei tuld meelde spassibagi ütelda.
Ega see mind nutma ei ajand, ei nüid ega siis. Siis olid vihapisarad silmis küll, aga kurbusepisarad tulid nüid, kui ma selle Rupsi külast võrsund Juhani laulusõnade peale mõtlesin. Oleks ma kojujõudnud tuhandete ulka kuulnud, oleks mind kiidetud ja austatud. Oleks ma teelelangend tuhandete ulka kuulund, oleks mind mäletatud. Aga minu saatus on olla üks nendest tuhandetest, kes kükitab väljamaal oma ersatsmesipuus, sest pikaks kojulennuks pole enam jaksu.
Üks tiib on mul lahas, teine niisama jõuetu, kuhu sa ing sedasi lendad. Ja kui mõni vastatulelik kotkas viikski mu oma turjal kohale, mis sestki abi. Vahepeal on õige mitu pereeitmist old, teab kas minusugust muidusööjat lastassegi lennuaugust sisse. Ja mis veel nurjatum – mesipuud puha maalt ära Talina tiritud, seal jääb ju mesimumm nälga. Egas Lasnamäel ristikut kasva ja need paar-kolm lilleõit Katrintalis ikke suurt peret toita ei jaksa.
Kõige ullem on see, et minutaoline jusku ei tohi enam mesilase äält kah teha. Proovid sumiseda, summutavad su sumina nii kenaste ära, et järgi jääb ainult sääse vai kärpse pirin. Siis naeratavad ja ütlevad, et soo, Karlakene, nüid oled õiges timmis.
Kargu Karla
