Nagu mu sõbrad teavad, olen olnud keeleõpetaja ja tegelenud luule ja lauluga. Ka võõrkeele õpetamise juures leian ühendust oma emakeelega. Kas või sellel alusel on Metsülikool minule olnud vajalik.
Minu lühikese osavõtu vältel sellel augustikuul olin üllatunud, kui haruldaselt oskas Riina Kindlam edastada sõnade mõisteid nii oma õpilastele kui avaramale kuulajaskonnale. See andis tunda toreda lõpupeo raames, kui Riina huviring esitas omapoolset sõnademängu kohalviibijatele, kellele anti aktiivne võimalus õpetlikus mängus osaleda.
Siinjuures näitas Riina kirjalikult vastavat sõna ja pakkus kolme tähenduslikku võimalust. Rahval oli haruldaselt tore selles tegevuses kaasa lüüa.
Minu lähenemine eesti luulele käesoleva seminari raames saabus hoopis teisest allikast. Tegus korraldaja Maimu Mölder oli levitamas Kristiina Ehini viimast luulekogu, millest mina haarasin esimesel võimalusel kinni, kandes raamatut igale poole kaasa. See andis minule haaravama elamuse, kui keegi oleks tundeküllase häälega midagi deklameerinud.
Kristiina Ehin oskab olla äärmiselt ajakohane, kusjuures tema vihjed ukrainlaste kannatustele ning meie kodumaa armastusele olid ääretult tabavad. Nii said loetud mõnedki read vara, vara hommikuti, kui uni kadus veel enne valguse tulekut.
Asume laulu juurde. Tuli välja, et superandekas lõõtspillispets Henrik Hinrikus oli ka eesti lorilaulude teadlane. Olime kena grupiga koos rahvatantsusaalis, kus tema esitas omapäraseid lõbusaid viise. Laulsin temale esimese salmi minu lemmiklorilaulust – ,,Kuulge, sõbrad, minu lugu, oh, mis uss on naistesugu“ ja Henrik võttis kõik salmid ette ja laulis need lõbusalt maha. Kõik 12 salmi. Fantastiline!
Selline originaalne ja värskendav Metsaülikool!