„Uskumatu, et selline koht üldse olemas on,“ sosistan kõrval seisvale (metsaülikooli)kaaslasele. Ta noogutab selle peale vaikides. Proovime selle nähtuse sõnadesse panna, aga jääme hätta. Looduse ilu. Jah, aga ilusaid paiku on ju teisigi. Eestluse hoidmine. Jah, aga seda saab edukalt teha ka mujal. Mis siis?
See kõik kokku: ilus ja puutumatu loodus, eesti keele kõla. Siis veel julgus ja vabadus mõelda suurelt, käia ajaga kaasas. Huvi Eestis ja maailmas toimuva vastu. Ja huumor. Kokkukuuluvuse tunne.
Seda viimast on MÜ väga edukalt ehitanud, saates vilistlastele grupifoto ja jõulukaardi. Südatalvel tuletab see meile meelde, kui tore oli hilissuvel Muskokas. Ja et oleme osa sellest metsikust ja vabameelsest tervikust. MÜ pole selts koosolekute, põhikirja ja kindla liikmeskonnaga. Ometi tekitab MÜst osa saamine ehk veel tugevamagi kokkukuuluvustunde.
Nüüd, taas kodus olles, vaatan tehtud fotosid ja lausa ahmin endasse teiste MÜlaste sotsiaalmeedia (some) postitusi: järv hommiku-udus, õhtused peod, lõkke ääres laulmine, loengud, rahvatants, kanuusõit. Võlujõud kestab.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
