Nagu Bibliograafia Klubi abijuhataja Asta Lokk oma avasõnas mainis, täitus Miina Härma sünnipäevast 150 aastat juba veebruaris, kuid siis polnud ürituste tiheda programmi tõttu võimalik seda pidulikku sündmust läbi viia, liiatigi käisid kibedad ettevalmistused laulupeoks, millest siinsed koorid osa võtsid. Nüüd juhtus nii, et tähistamine langes kokku täpselt tema surmakuupäevaga.
Estonia Koor esitas Ingrid Silma juhatusel kuus tuntud segakoorilaulu Miina Härma loomingust. Laule tutvustas ja andis lisakommentaare koorijuht. Vaatamata vähendatud koosseisule oli kauneis rahvarõivais koor suurepärases vormis, hästi tasakaalustatud ja meeldivalt ühtlase helivärviga. Nende esinemine võeti vastu sooja tunnustava aplausiga.
Miina Härma elust ja tööst andis põhjaliku ja ülevaatliku pildi magister Elma Miller (ENÜS). Miina Hermann sündis Tartumaal Kõrvekülas. Ta mõlemad vanemad olid muusikalise haridusega. Noor Miina sai muusikalist ergutust peale oma vanemate veel mitmelt isikult, nagu näiteks Tartu Maarja koguduse õpetaja praost Adalbert Hugo Willigerode. Miina ristiisaks oli puhkpillikooride „isa” David Otto Wirkhaus. Tema esimeseks õpetajaks oli Karl August Hermann, kes vaatamata samale perekonnanimele ei olnud sugulane. Hiljem siirdus ta Peterburi, kus õppis orelimängu ja heliloomingut Louis Homiliuse juures. Elas vahepeal leivateenimiseks mõnda aega Kroonlinnas, hiljem oli Tartus lasteaia peajuhataja ning lauluõpetaja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis. Andis palju orelikontserte Eesti ja Liivimaa maakirikutes, kuid ka kuulsas Leipzigi Thomaskirches. Asutas Miina Härma (nimi eestistati 1935. aastal) Lauluseltsi Segakoori. On loonud umbes 200 koorilaulu, kuid ka puhkpillimuusikat, umbes sada laulu rahvaviisidele, neist paljud ta enda kogutud. Tuntuks said tema laulumängud „Kalev ja Linda” ja „Murueide tütar”. Temast kujunes tuntud laulupidude üldkoorijuht, kes andis välja rea laulikuid. Teda oli vääristatud paljude aunimetustega, millest mainigem vaid ükskuid: Kaitseliidu Kotkaristi kavaler, Tallinna Konservatooriumi auprofessor ja muidugi ka ENÜS-i auliige. Kui Miina Härma suri 16. novembril 1941 maovähki, siis leinas teda kogu Tartu linn.
Kaja Telmet (ENÜS) kõneles Miina Härma Fondist, millele pandi alus Eesti Segakooride Liidu eestvedamisel k.a. 1. oktoobril, rahvusvahelisel muusikapäeval. Fond on suunatud eesti segakooriliikumise hüvanguks, edendamiseks ja arenguks. Andis informatsiooni, kuidas põhikapitali loomiseks annetusi teha. ENÜS oli teinud algust $200-lise summaga. Tartu College'i president Jaan Meri teatas ürituse lõpul, ent nende poolt lisandub $500.00.
Lõppsõna lausus ENÜS-i esinaine Leena Tiismann, kes tänas esinejaid ja korraldavat toimkonda ning palus kõiki jääda kohvi ja suupistete juurde mõtteid vahetama. Ilus ja hästi korraldatud üritus oli toonud kokku hulga lauluhuvilisi.
Eerik Purje