Kas te kujutate ette kahte naabrit, kahte talumeest, kellest üks jääb teisest tootmise poolest 40 aastaga 30 aastat maha?
See on ju absurd. Minu meelest on see maailmarekord, kuid ma ei tea, kas see on Guinnessi raamatusse sisse võetud.“ (Aivo Lõhmus, Loomeliitude pleenumi kõned. Tln, 1988: 144)
Poliitikud armastavad eriti intensiivselt kõnelda Põhjamaadest, Eesti kuulumisest Põhjamaade hulka.
Kultuuriliselt see nii kindlasti ka on – veelgi enam, Eesti on kultuuriaktiivsuselt maailma esireas, me lugemisarmastus, koduste raamatukogude rikkus, muusikute-kooride-tantsurühmade esitus miljoni elaniku kohta, mis võrreldav ju näiteks mõne Peterburi eeslinnaga, näitab mitmekesist aktiivsust ja elurõõmu. Nii ongi Eesti riik ja Eesti poliitika riigini sündinud Eesti rahva sisemisest tahtest ja tegutsemise aktiivsusest.
Kultuurilise avalikkuse kõrval on olemas teine, poliitiline avalikkus ja poliitjuhtimine, mis peab Eesti riigis otsustama.
Otsuste puhul on oluline nende loogilisus, ratsionaalsus ja arusaadavus.
Miskit on Eestis aga põhimõtteliselt teisiti kui Soomes ja teistes Põhjamaades.
Mis siis on viltu?
Toon näite. Teisipäeval, 26. oktoobril külastas president Karis Soome presidenti Niinistöt. Muuhulgas andis Karis intervjuu telekanalile MTV. Alar Karis lausus MTVle: Võrreldes Eestiga, on usaldus valitsuse ja presidendi vastu Soomes palju suurem.
Edasi Karis tervisekriisi kohta: Meie poliitikud ja tervishoiutöötajad jagavad koroona kohta valeinfot, seeläbi toppab vaktsineerimine. Klaarida tuleb meie oma poliitikute valeinformatsioon koroonaviiruse kohta. (*https://www.delfi.ee/artikkel/94974011/president-karis-soome-telekanalile-klaarida-tuleb-meie-oma-poliitikute-valeinformatsioon-koroonaviiruse-kohta)
28. oktoobril kõneles peaminister Kallas ETV 1. stuudios:
<i>Põhjamaades on erinev see, et seal on ühiskondlik kokkulepe, seal on tervise kriis ja seal pole hakatud poliitiliselt tekki rebima, sellepärast et seal on kõik elud olulised./… / Eesti haiglates on sõjaseisukord.</i>
Probleemiks on, et valitsusjuhi enda hoiakud ja korraldused on vastuolulised – näiteks kui vaatame 17. oktoobri poliitikute parteipidusid, kus ühiskonnale esitatud nõudeid ise ei täidetud.
Argumenteerimises puudub loogika, inimesed ei näe, et neid tegelikult väga kaitsta soovitakse, piiranguid kasutatakse sorteerimiseks ja kehtestamisvõitluseks (näiteks ei kehti Eestis enam negatiivse proovi andmine, kuigi välisreisidele minnes see kehtib; valitsusjuht keeldub loomast vaktsineerimiskahjustuste fondi (fond andvat vale <i>'signaali'</i>), mis on Soomes oma kodanike kaitseks ammu olemas kui loomulik eeldus vaksimiseks jm).
Kallas: Miks seda fondi ei soovitata eraldi teha – meil on jäänud inimesed, kes kõhklevad ja vaktsiinivastased. Kui teeme fondi, mis puudutab vaktsiinikahjusid, siis nendele inimestele, kellel see ongi peamine hirm, anname teistsuguse signaali, et nad loovad fondi, sest kahjusid on tohutult.
Märkame, et poliitilist retoorikat ‘signaalist' on peetud olulisemaks kui reaalset tegutsemist ohtude vähendamiseks ja vältimiseks!
Koroonavaktsiinimise kahjustuste fondi ja kindlustuse süsteemi loomist soovivat isamaalast H.-V. Seederit sildistab peaminister <poliitiliseks viroloogiks' ega võta Riigikogu liikme mõtet tõsiselt (27.10.21 Infotund). Kahjuks selline suhtlemine ongi tüüpiline Riigikogu – praeguse valitsuse vahel.
Eestis on kujunenud olukord, kus kriisi lahendamisse, otsuste tegemisse pole valitsus Riigikogu kaasanud; võib öelda, et Riigikogu on otsustusprotsessist välja lülitatud. Peaminister pigem naeruvääristab infotunnis riigikogulast (27.10. Infotund). Veelgi hullem on see, et valitsusjuht ei aruta mitte ettepanekut, mis Soomes ammu olemas, vaid halvustab naeruvääristab ettepaneku teinud riigikogulast isiklikult.
Selles olukorras Kallase päev varem lausutud mõte ‘Põhjamaades on erinev see, et seal on ühiskondlik kokkulepe, seal on tervise kriis ja seal pole hakatud poliitiliselt tekki rebima, sellepärast et seal on kõik elud olulised' näitab, et tema on ise üks näide, mispärast Eesti poliitiline otsustuskultuur, kus Riigikogu on olulistest otsustamisest praktiliselt välja tõrjutud, on langemas tagasi totalitaarriigi aega.
Poliitilise otsustamise haaramise suurim varjukülg on ka sisuline: otsustamine ei ole ratsionaalne ega mitmekülgseid meetmeid rakendav, vaid mitmekülgseid meetmeid tõrjuv, halvustav ning mõtete esitajaid isiklikult ründav ja sildistav.
Avatud ühiskonna tunnuseks on ratsionaalne adekvaatne informatsioon ja analüüs.
Praegune valitsus on salastatud Riigikogu liikmete eest eriti olulise osa terviseinfot, ametkondlik salastamine kehtib 5 aastat. Terviseinfot Riigikogu liikmete eest salastamine on põhiseadusvastane, sest kõrgeim otsustaja – Riigikogu – peab olema täielikult informeeritud, et teha informeeritud otsuseid Eesti riigis. On täiesti ebaadekvaatne, et valitsus, mis on Riigikogu otsuste praktiline täidesaatev võim, ei jaga kõike olulist infot Riigikoguga otsustamiseks, takistab adekvaatset otsustamist.
Eestis on vaja riiklikku teabelehte koroona olukorrast!
Riigikogule ja valitsusele on nõu andmas erialaeksperdid, sh epideemioloog ja meditsiinidoktor Jaak Uibu (Postimees, 18.10.2021) rõhutavad, et vaja on teabelehte adekvaatse infoga, kujunenud koroonaolukorras tuleb riiklikul tasemel ühtlustada kõik seisukohad ja need elanikele kättesaadavaks teha.
Praegune info andmine koroonaviiruse kohta pole piisavalt kättesaadav ega süstematiseeritud. (**https://arvamus.postimees.ee/7341806/jaak-uibu-on-vaja-covid-19-riiklikku-teabelehte)
Dr Jaak Uibo kommenteerib peaministri korduvat keeldumist: kui valitsus riiklikku teabelehte ei tee, on see häbiks valitsusele, ülikoolidele ja Eesti teaduste akadeemiale, kes lasevad inimestel põdeda ja surra. Kui seda ei tehta, annab see tunnistust valitsuse ja teadlaskonna soovimatusest edastada tõest teavet inimestele.
Manifestatsioon laupäeval, 23. oktoobril Vabaduse väjakul
23.oktoobril kogunesid Vabaduse väljakule inimesed üle Eesti, et nõuda valitsuselt kodanikega ja Põhiseadusega arvestamist, Põhiseaduse ignoreerimise lõpetamist; seisti vastu sundvaktsineerimisele, sh laste sundvaktsineerimisele. Kõned ja muusika ca 15 000 inimese kogunemisel algasid Tõnis Mägi lauluga ‘Koit', lõppesid ta lauluga ‘Palve'; miiting kestis neli tundi, vaatamata väga külmale, sajusele, tormisele ilmale. Järelikult on, mida vaja ühiskonnas arutada, et liikuda ühiskondliku kokkuleppe suunas.
Olukord on jätkuvalt konfliktne, järgnevad poliitesinemised näitavad, et pigem otsitakse manifestatsiooni ‘süüdlasi' (nagu sovetiaeg!) ning ühtki manifestatsooni sõnumit pole analüüsitud – kõik osalejad on sildistatud ‘lamemaalasteks' ja Tõnis Mägi rünnatakse; niisiis ei võta võimutsemistants tuure maha. Valitsus ignoreerib Riigikogu.
Nüüd kadus 90% ulatuses vaktsineeritud Riigikogu valitsuse soovitusel kaheks nädalaks (10.-25. november 2021) kaugistungitele ‘ohtliku olukorra tõttu'. Riigikogu saaliistungite katkestamise olukorra infot ei avaldanud ega kommenteerinud ei 9. novembril ega 10. novembril isegi mitte Aktuaalne Kaamera, ETV tähtsaim infosaade).
Koolid ja lõbustusasutused on selles ‘ohtlikus' olukorras jätkuvalt avatud.
Uued tüliõunad valmivad.
Naabrisuhe: Soome poole või Soomest kaugemale?
Olen pikalt Soomega seotud, õppinud ja õpetanud, näen, et vahe kasvab; Soome kodanikukultuur – inimesest hoolimine on päris, meil dekoratsioon.
Meile kõigile on Eesti ja Soome poliitika peamised erinevused selgelt näha.
Meile on näha poliitikute tegevusloogika erinevus.
Meile on näha poliitikute tegevuse eesmärkide erinevus.
Usaldada saab seda, kelle eesmärgid on siirad, kes ei kasuta olukordi ja inimesi poliitmängu vahendina.
Muide, Soome põhiseaduses on eraldi kirjas ratsionaalse argumendina ‘Ihmiseksi olemisen takia'.
Kui Eesti poliitsfääris kaugeneb Soomest ja Põhjamaadest, mõjub eriti grotestselt näitlejalik poliitiku õhkamine ‘Miks Eestis pole nii nagu Soomes'.
Maarja Lõhmus
Viited:
* https://www.delfi.ee/artikkel/94974011/president-karis-soome-telekanalile-klaarida-tuleb-meie-oma-poliitikute-valeinformatsioon-koroonaviiruse-kohta
** https://arvamus.postimees.ee/7341806/jaak-uibu-on-vaja-covid-19-riiklikku-teabelehte
