Aasta lõpul on tendents õnneks keskenduda ikka heale, mitte halvale. Näiteks meelelahutuse, ka muude oluliste huvides debatt – kes oli maailma või oma riigi, kodulinna parim sportlane? Või kunstnik, kirjanik, ka poliitik, - küll jagatakse pühade eelselt loorbereid! Omaette kiita komme. Viib aga ka mõne mõtte sellest, et just pärast Lunastaja sünni märkimist, mis toimub aasta kaunimal õhtul ja hommikul, kui kirikus, pärast perega lauldes ja kinke jagades, on praegu oluline ja jõuduandev aeg. Seda eriti, kuna mööduv aasta polnud eriti kiita. Pandeemia ei vaibu, esinevad uued viirused, sõjardid ei tegutse ainult Euroopa idapiiril, aga vähemtuntud konfliktides, seal, kus elustandardid on teised.
See viib muredeni, mida tõesti inimkonnale pole tarvis. Korduvad ajaloolised jõhkrused. Et ei mõelda selle taustal hetkeseisus homsele, ülehomsele. Kuid siiski. Rõõmustav on Torontos näha lastevankritega noori lapsevanemaid. Ei nad oleks keerulisel ajal julgenud tuua uue inimese ilma, kui poleks olnud lootust. Et järeltulijaid meil oleks.
Seda kinnitab ka, kuidas kohalikult jõulude ootel koos ja ühiselt, sai jõule, nende tulekut koos märkida. Koolid, skaudid/gaidid, akadeemilised organisatsioonid, koorid. Küll aga tihti teises hoones, kui harjutud, aga kohanemine on rahva võimeis. Ning kuna pandeemia taha on takerdunud paljuti mitmel tasandil otsustusvõime – kas poliitikutel, bürokraatidel või mujal, on selline suhtumine oluline ja kiiduväärt, kui selleni ühiselt jõutakse.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
