Varem olin Tallinnas elanud 1990. aastatel ning on olnud hämmastav tulla tagasi ja kogeda kolmekümne iseseisvusaasta saavutusi. Nõukogude aja pohmell on kadunud. Asjaolu, et üles on kasvanud terve põlvkond kodanikke, kellel pole vahetuid mälestusi kommunismist, tõestab Eesti edu demokraatliku riigina. Nähes kogu riigi kindlat tahet jääda üha intensiivsema hübriidsõja kiuste iseseisvaks ja Eesti vankumatu toetus Ukrainale teevad mind uhkeks, et saan anda väikese panuse oma pere kodumaa heaolusse.
Kui olin mullu Stanfordi Ülikoolist pensionile läinud, kandideerisin Tallinna Ülikooli, et omandada magistrikraad Eesti õpingutes. Soovisin tõlkida Jüri Vendla raamatu „Unustatud merereisid“ – ajalooraamatu Eesti põgenikest, kes pagesid 1940. aastate lõpus Rootsist väikeste paatidega üle Atlandi ookeani, et neid tagasi Nõukogude Liidu okupeeritud Eestisse ei saadetaks. Minu kadunud isa Alan Trei oli hakanud kirjutama romaani ühest neist paatidest, Ermast, ja Jüri Vendla raamat sisaldab tema uurimistööd.
Lisaks kommunikatsiooni vallas nõustamisele hakkasin töötama välja raamatul „Unustatud merereisid“ põhinevat digitaalset näitust, mis avatakse tänavu sügisel, suure põgenemise 80. aastapäeva ajaks.
Kui magistriprogramm ootamatult tühistati, sain teada USA valitsuse Fulbrighti spetsialisti programmist, millega saadetakse asjatundjad tööle välismaa teadusasutustesse. Arvestades Stanfordi pikaajalisi sidemeid Vabamuga, sobis see stipendium nagu valatult. Lisaks kommunikatsiooni vallas nõustamisele hakkasin töötama välja raamatul „Unustatud merereisid“ põhinevat digitaalset näitust, mis avatakse tänavu sügisel, suure põgenemise 80. aastapäeva ajaks.
Saaremaa lugu
Minu naasmisega Eestisse saab täis ring, mis algas siis, kui mu vanavanemad Alice ja Peeter Trei 1920. aastatel paremaid võimalusi otsides Saaremaalt Ameerikasse suundusid. Mu isa sündis New Yorgis ja erinevalt teistest minuvanustest väliseestlastest ei kasvanud ma eestikeelses keskkonnas. Minu jaoks oli Eesti mingi kauge müstiline maa, kus inimesed kandsid rahvariideid ja kõnelesid arusaamatut keelt. Alles siis, kui mu pere külastas 1985. aasta laulupeo ajal Tallinna, avastasin, et Eesti on päris koht. Vanaema ostis mulle Muhu rahvariided, et ma saaksin koos sugulase kooriga rongkäigus osaleda ja laulukaare all seista. See maagiline kogemus jättis sügava mulje ja ajendas mind Eesti kohta rohkem teada saama.
1990. aastal esines Marju Lauristin Columbia Ülikoolis, kus ma olin omandanud magistrikraadi ajakirjanduses, ning hiljem kutsus ta mind õpetama „praktilist ajakirjandust“ Tartu Ülikoolis. Selleks ajaks olin auahne ajakirjanik, kes soovis USA ajalehtedes kajastada murenevat Nõukogude impeeriumi Tallinnast, mitte Moskvast, kus tegutses enamik väliskorrespondente. 1990. aasta oktoobris kolisin Tartusse, et hakata õpetama, ja asusin tööle ingliskeelses nädalalehes The Estonian Independent.
1991. aasta revolutsioonilised sündmused tõukasid Balti riigid ääremaa staatusest kogu maailma esilehtedele. Kuus aastat kajastasin seda piirkonda USA ajalehtedele ja ajakirjadele, mille seas oli Wall Street Journal. Sellel ajal sain ka Eesti passi ja kohtusin oma tulevase abikaasaga.
1996. aastal kolisime Californiasse ja ma asusin tööle Stanfordis. Kui meie kolm tütart suureks kasvasid, asusin aktiivselt tegutsema San Francisco Eesti Seltsis ja ühinesin Eesti Rahvuskomiteega Ameerika Ühendriikides. 2015. aastal käisid kaks mu nooremat tütart Viljandimaal eesti päritolu laste laagris, mida rahastas Integratsiooni Sihtasutus. 2017. aastal otsustasid mõned inimesed, kaasa arvatud minu tütar Kaia ja ma ise, et oleks tore osaleda laulupeol. Moodustasime San Francisco kogukonnakoori ja pärast suurt tööd saime loa osaleda. Minu rõõmuks kandis Kaia 2019. aasta laulupeol neidsamu Muhu rahvarõivaid, mille mu vanaema oli mulle 34 aastat varem ostnud. Nüüd loodavad tema ja ta õde Alise laulda San Francisco kooriga 2025. aasta laulupeol. Ootan samuti osalemist Kalamaja Segakooriga, millega mullu sügisel liitusin.
Kui eestlased kolivad, viivad nad tükikese kodumaast endaga kaasa, ja Vabamu soovib neid lugusid talletada.
Jaga oma perekonna lugu Vabamuga
Ulatusliku teavitustöö, ekskursioonide ja haridusprogrammiga Vabamu on midagi palju enamat kui lihtsalt vanade esemetega täidetud maja. Selle noored ja hakkajad töötajad arendavad suurt uut näitust, mis avatakse 2025. aastal ja toob esile eestlaste rände, nii itta kui ka läände, vabatahtliku ja sunnitud, alates 19. sajandi keskpaigast tänapäevani. Kui eestlased kolivad, viivad nad tükikese kodumaast endaga kaasa, ja Vabamu soovib neid lugusid talletada.
Eestlased, kes te elate välismaal praegu või olete seal elanud varem, peame hoolt kandma, et näitus oleks edukas. Ootame teid saatma oma foto Vabamule aadressil nova.vabamu.ee ja kirjeldama kuni 100 sõnaga oma ettekujutust üleilmsest eestlusest. Mõtle sellele, kuidas sina ja su pere, sõbrad, kodu ja töökoht esindavad seda, mida eestlus tähendab. Vabamu soovib talletada nii praeguseid kui ka ammuseid lugusid. Saadetud pildid võidakse lisada näitusele, mida on kõik külastama oodatud, kui see järgmisel suvel Tallinnas avatakse.
* Jagades oma fotot ja lugu, annate Vabamule loa seda informatsiooni kasutada üksnes näitusel „Ülemaailmne eestlus“.
Üleilmsed eestlased: aita luua Vabamu uut näitust – Noorte Vabamu
Lisa Trei
Fulbrighti stipendiaat Vabamus, kevad 2024
Eesti õpingute magistriprogrammi 2026. aasta lend, Tallinna Ülikool
