Tänaseks olen Uues Maailmas olnud täpselt kolm nädalat ning võin kinnitada, et suuremalt jaolt on aeg kulunud asjatoimetamistele - sellele, et leida endale aastaks Montrealis elamine ning töö.
Juba Eestis olles andsin aru, et tõenäoliselt ei lähe Kanadas kõik nõnda ludinal nagu tahaksin ning vaeva tuleb näha palju. Just nii on läinud, ja eks tegelikult seda ka ootasin, sest uuel inimesel uues riigis, uues keskkonnas ongi algul mõnevõrra raske. Varasemalt võib end küll Kanada elu-oluga kurssi viia, kuid reaalsus on ikkagi teistsugune. Näiteks lugesin, aga ei osanud aimata, et krediidi(finants) usaldusväärsus siin riigis nõnda olulist rolli mängib. Kui sellega on kõik korras, on kerge korterit üürida, laenu saada ja autot osta. Kui aga sellega on pahasti või kui seda üldse ei ole, siis on … ka pahasti.
Kui oma esimest korterit vaatamas käisin, tundus algul kõik justkui imeline: korter kena, asukoht suhteliselt kesklinnas, lähedal rattateed, ühistranspordipeatus ukse ees, ka jala saab kõnnitud, lisaks mahtus üürisumma eelarvesse. Koliks kas või juba homme sisse! Nõnda lihtsalt see muidugi siiski ei läinud. Kui olin pärast korterikülastust omanikule oma jätkuvast huvist teada andnud, sain kohe ka aru, et pean oma krediidiminevikku kuidagi tõestama. Seda mul ei olnud, soovitusi eelmistelt korteriomanikelt samuti mitte. Mida siis teha? Olin kuulnud soovitusest oma Kanada pangal välja trükkida paber, kus peal tõestus paari kuu üüri olemasolu kohta. Kuigi see lõppkokkuvõttes rahustas korteriomanikku, tuli mul oma ausust hiljem veelgi tõestada. Täna, kolm nädalat pärast oma saabumist, mille sisse jäi pikk kirjavahetus, mitmed telefonikõned, saan öelda, et olen ühe väikese, kuid see-eest hubase korteri üürnik.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.