Muidugi räägin ma Montreali ning kaugemategi eestlaste kokkusaamiskohast Lättemäest. Ehkki olen Kanadas olnud juba mitmeid kuid ning võimalusi Lättemäed külastada oleks olnud varemgi, jõudsin siinsete eestlaste peopaika (kus näiteks jaanipäeva, aga ka taasiseseisvumise päeva tähistatakse) alles nüüd esmakordselt. Mitte et ma varasemalt poleks tahtnud sinna minna, vaid lihtsalt ei olnud võimalik. Nüüd on aga koht ära nähtud ning võib ühe linnukese jälle „to-do“ listi teha.
Minu arvates on üldse Montreali ning Ottawa vahele jääv ala looduslikult Eestiga väga sarnane.
Montrealist tunnikese autosõidu kaugusele jääv Lättemäe asub metsa sees, eemal suurtest maanteedest ning mürast-kärast. See koht on nõnda eraldatud, et seal puudub isegi mobiililevi. Vahest ainult mõne kõrgema künka peal või lagedal platsil võib maailmaga uuesti ühendust saada. Vastu ei saa vaielda sellelegi, et ümbruskond meenutab oma maastiku ja loodusega Eestit. Minu arvates on üldse Montreali ning Ottawa vahele jääv ala looduslikult Eestiga väga sarnane.
Kui ma läinud laupäeva hommikul Lättemäele kohale jõudsin, oli töö juba alanud mitmel rindel. Üleüldse oli selleks päevaks ette nähtud langenud puude saagimine-lõikamine, okste koristamine ning nende põletamine, Lättemäele viiva sõidutee ääres olevate vee äravooluks mõeldud kraavide uuendamine ning tee täitmine, silla parandustööd, inventuur sahvris, sinna valgustuse toomine, samuti väliköögi mädanenud tugitalade vahetus. Ehkki tööd oli omajagu, sai kõik siiski enam-vähem korralikult tehtud, sest päeva jooksul saabus töökäsi üha rohkem.
Ja nii nagu Eestiski on talgulistele valmistatud söök, sai siingi erinevate eestipäraste roogadega keha kinnitatud. Hea oli üle pika aja jälle hapukapsast ning musta leibagi süüa. Oi, kuidas oleks tahtnud pärast sööki mõneks ajaks pikali visata ning ühe väikese siesta teha!
Ka mina valisin oma praeguse spordiklubi just sauna olemasolu tõttu, ehkki oleks vahest eelistanud mõnda teist.
Mis aga oleks üks korralik talgupäev ilma saunata? Kui talgulised olid oma tööd ja päevaülesanded lõpetanud, oligi aeg sammud sauna poole seada. Vahelduseks oli väga hea olla saunas, kus saab ka korralikult leili võtta ning seejärel karastavas tiigivees ujuda. Kui käesoleva nädala algul oma saunaskäigust ning ujumisest siinsetele inimestele rääkisin, olid nii mitmedki hämmingus, et eestlaste jaoks on saun justkui osa nende DNA-st. Siinmail võib saunasid leida spordiklubides, aga enamasti siiski SPA-des. Ka mina valisin oma praeguse spordiklubi just sauna olemasolu tõttu, ehkki oleks vahest eelistanud mõnda teist. Aastat ilma saunata vist vastu ei peaks, mõtlesin ma.
Kui aga Lättemäel väljas oli juba pimedaks läinud ning saunatajad tagasi peamajas ehk Tares, hakkasime üheskoos vaatama Eesti filmi „O2“, mille tegevustik toimus vahetult enne ning pärast Teise maailmasõja algust. Natukene nagu Eesti oma James Bond, muidugi vägagi kodumaises kastmes. Et aga kinoelamus oleks uhkem, pakuti pitsat ning plaksumaisigi.
Üldkokkuvõttes oli tegus päev täis tööd, arutelusid, ühiseid sööminguid ning lõõgastumist. Mul on hea meel, et viimaks õnnestus ka siinsetele eestlastele tähtsat Lättemäed näha!
Nüüd aga tuleb end sättida Halloweeni lainele, ehkki ma väga ei tea, mida see püha endast kujutab. Kui läinud kuu algul aset leidnud tänupüha Quebecis ei tähistatud, siis selle pühaga, usun ma, on teised lood. Juba läinud kuul nägin linnas ringi kõndides elumaju, mis temaatiliselt kaunistatud, praeguseks on neid lisandunud märksa rohkem. Näiteks ka minu elukohas asuv väikene toidupood on ämblikuvõrke ning luukeresid täis. Ehkki ka Eestis on viimastel aastatel Halloweeni siin-seal tähistatud, ei ole mina isiklikult sellele suurt tähelepanu pööranud. Ühel aastal tegin kõrvitsast laterna, tänavu aga ei ole jõudnud teha veel sedagi.
