Minu aasta Kanadas (22. osa)

(algus EE #13, 31.03.2023)

Kuivõrd igasugused kriisid ole ennegi toonud kaasa erisuguseid muudatusi, on möödunud streigiaeg kooliellu omagi jälje jätnud, vähemalt täiskasvanuõppes. Nimelt ei võta uustulijatele pakutavatest keeletundidest enam osa palju vanu klassikaaslasi, aga ka mitmed õpetajad on otsustanud oma tegemisi teistes kohtades jätkata. Näiteks otsiti meie keeletasemele üle nädala aja õpetajat, kes ka lõpuks muidugi leiti. Juba mitu päeva on uudistes räägitud sellest, et nii mitmedki ametiühingud on mõelnud provintsivalitsuse poolt pakutavaid lahendusi mitte heaks kiita (palk, töötingimused), mistõttu ei ole ka uued streigid võimatud. Ka on, tundub mulle, muutunud kooli õhustik: varem oli see kuidagi vabam ning meeleolukam.

Näiteks internetis pabereid täitma hakates ütles arvuti, et esiteks ei ole sellist lehekülge üldse olemas, siis aga, et programm, millega vajalikku dokumendivormi avada saab, on aegunud. Ka uuendustest polnud kasu.