Tõenäoliselt olen viimase pooleteise kuu jooksul täitnud rohkem erisuguseid dokumente – ning neid ka allkirjastanud – kui möödunud kümnel aastal kokku. Olukorda ei tee lihtsamaks tõik, et töötan hetkel ametikohal, mis nõuab taustakontrolli: kus olen viimase viie aasta jooksul elanud, töötanud, millega tegelenud, kas mul on kriminaalset minevikku.
Siinkohal on hea tõdeda, et vajalikud tausta tõendavad dokumendid saan kiiresti kokku koguda tänu suurepärasele Eesti e-riigile – kõik on juba ilusti registrites olemas. Ehkki dokumendid on originaalis eestikeelsed, saab neid automaatselt ümber panna ka inglise keelde. Iseasi on see, kas sääraseid dokumente loetakse piisavaks või soovitakse ametlikku vandetõlgi tõlget. Nüüdseks olen dokumendid aga edastanud ning jään äraootavale seisukohale. Kergemaks ei tee olukorda seegi, et olen ju täiesti tavaline välismaalane nagu kümned või sajad tuhanded teisedki. Ahjaa, naljakas on seegi, et kuna saabusin Kanadasse märtsis ning olin eelnevalt riigist eemal rohkem kui 24 kuud, pean tõendama oma reisi (ehk siis elamist Eestis) eesmärki.
Mis töökoht see siis selline on, mis nõuab taustakontrolli? Hetkel töötan juba teist nädalat Montreal-Trudeau lennujaama ühes lounge’is, kuhu inimesed paar tundi enne oma lendu sööma, jooma, jalgu sirutama ning lõõgastuma tulla saavad. Minu ülesandeks on tagada, et neil oleks, kus lõõgastuda; et söök-jook ja ka kangem kraam eales ei lõpeks. Et aga säärane ala asub lennujaama selles osas, kuhu nii reisijad kui ka töötajad pääsevad pärast julgestuskontrolli, on minulgi vaja saada töökohale ligipääsu võimaldav punast värvi kaart. Olen selle taotlemisega tegelenud juba kaks nädalat, tõenäoliselt peaks uuel nädalal saabuma ka tõehetk. Just siis saan oma minevikku tõendavate dokumentidega minna tähtsate ametnike vastuvõtule, kes minu edasist saatust kaaluvad ja arutavad. Nimelt soovib lennujaam jätkata uuest kuust töösuhet nendega, kel taustakontroll positiivselt läbitud. Kui dokumendid sobivad ning leitakse, et ma ei kujuta endast riigile julgeolekuohtu, saan ligipääsu turvatud alale ning jätkan tööd. Vastasel juhul aga, nagu e-mailis öeldi „tänatakse mind tehtud tööd eest“. Tõenäoliselt oleks see kõik kergem olnud nii-öelda maapeal, kus säärast kadalippu läbi tegema ei oleks pidanud. Aga sarnaselt varasemale öeldule olen kõikvõimalike ettetulevate sekeldustega juba arvestanud.
Ehkki neid ridu kirja pannes ma veel ei tea, kuidas kõik lõppkokkuvõttes sujub, ei lase end sellest kõigest ka väga heidutada. Esiteks pole Kanadas töö ju otsa saanud, teisalt tuleb mul endal erisugustel tööpakkumistel silma peal hoida. Minu õnneks on käesoleval nädalal siin Montrealis toimumas aasta suurim töölaat, kus umbes 300 erinevat ettevõtet endale töökäsi leida soovivad. Lähen ja viskan pilgu peale minagi! Muidugi oleks eelistatud erialane töö, aga märkamata ei jäta ka teisi sobida võivaid pakkumisi. Teiste kiirete asjatoimetuste kõrvalt tulebki nüüd mul natuke oma CV-d kohendada. Saan Eesti töökogemusele lisaks kirja panna ka Kanada oma. Loodetavasti annab see värbajatele kindlust, et mul on riigis elamiseks ning töötamiseks vajalikud dokumendid korras.
Lõpetuseks tahaksin ära märkida sellegi, et olen siin riigis justkui omamoodi turismisaadik. Väga vähesed inimesed on kuulnud riigist nimega Eesti. Igapäevaselt lennujaama tööle minnes on nii mõnigi turvamees küsinud: „Eestist küll, aga et mis riigist ikkagi?“ Teine seevastu aga on asunud kohe Eesti kohta internetiavarustest lisateavet otsima. Ütlen alati uhkusega, et olen Eestist, lihtsalt tüütuks muutuvad küsimused riigi asukoha kohta. „See asub Põhja-Euroopas Soome ja Rootsi lähedal,“ on minu vastus. Isegi sellise vastuse peale kergitavad paljud kulmu ning vaatavad mind kahtleval pilgul. Euroopa ei ole ometigi ju ainult Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, vaid seal on palju teisigi riike!
