Kliima on suuresti sama, erinevaid keeli räägitakse Eestiski, samuti auto-kultuur. Kui nüüd välja arvata tõik, et olen oma äsja saadud krediitkaarti, mis Kanadas on väga oluline, kasutanud ka riiete-jalanõude ning toidukraami ostmiseks, siis vist väga suuri erinevusi ei olegi. Jah, poeriiulil ning kassas olev hind on erinev, linn suurem, ühiskond multikultuursem. Eestis on ka need ehk peaaegu samad, aga siiski kordades tagasihoidlikumad. Samas olen kokku puutunud inimestega, kelle jaoks Kanada on täiesti uus maailm – säärased mõttevahetused on olnud silmiavardavad.
Kanada on mitmerahvuseline riik. Alatasa üritan teisteltki uurida, kust nad on tulnud, kaua Kanadas olnud ja mida elu-olust arvavad. Et minu kolleegide seas on palju just Lõuna-Ameerika päritoluga töötajaid, on teema nendegagi jutuks tulnud. Leidub inimesi, kes riiki saabunud mõned aastad, kes aga põgenenud Kanadasse aastakümneid tagasi, sest sünniriigis oli kodusõda, kes on tulnud siia lühiajaliselt õppima. Kõigi jutust aga jääb kõlama kaks sõna: kuritegevus, korruptsioon. Ka ei taha neist keegi tagasi minna. Näiteks rääkis üks tüdruk, et tundis end Kanadasse jõudes kohe turvaliselt: metroos ei tule keegi telefoni käest haarama või seljakotti seljast kangutama. Samuti julgeb ta siin sõrmuseid kanda. „Sõrmuste kätte saamiseks võidakse kõhklemata ka sõrmed otsast lõigata,“ ütles ta oma koduriigi kohta. Üks vanem meesterahvas rääkis, et pärast seda, kui ta oma sünniriigist 36 aastat tagasi lahkus, on ta seal käinud ainult korra. „Ka praeguseks pole mitte midagi muutunud, kuritegevus on endiselt suur ja korruptsioon on laialdane,“ märkis ta.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
