(13. osa, algus EE # 13, 31.03.2023)
Enne Torontosse tulekut ütles üks kolleeg, et linn on nõnda suur, kui sul konkreetset plaani ei ole, kaod sa linna ära ning ka nädala ajaga ei jõua kõiki võimalikke asju näha. Minul oli plaan olemas, aga lootust, et oma esimese külastuse jooksul kõiki kohti külastada suudan, loomulikult mitte. Ja ongi hea, sest siis saab alati pidada plaani tagasitulekuks.
Torontosse jõudes tajusin erinevust Montrealiga suhteliselt koheselt: esiteks on sealsetel inimestel kuhugi alatasa kiire, teiseks tundus üldine õhustik teistsugune, rohkem pingelisem. Erinevusi oli muidugi teisigi, alustades arhitektuurist, ühistranspordist ning inimestest, kes kõik Torontosse kokku on tulnud. Tean, et kanadalastele see väga ei meeldi, kuid kõik see tundus kuidagi nii ameerikalik, loomulikult Quebecist vägagi erinev.
Üks minu suuri eesmärke siia Kanadasse tulles oli üles leida oma vanavanatädi Erika Ivaski haud. Tädi Erika, nagu me teda ikka kutsume, põgenes Eestist 1944. aastal, esmalt Saksamaale ning sealt millalgi 40-ndatel Kanadasse. Ehkki tal ei õnnestunud enam mitte eales Eestisse tulla, sest viisat ei antud, ning oma õde ehk minu vanavanaema ja oma ema näha, käis meil vilgas kirjavahetus. Minu ema ning onu said mõnigi kord selliseid riideid ning muid asju, mida teistel siinsetel lastel ei olnud. Et Erika ka mööda maailma palju ringi reisis, olid tema poolt saadetud pildid ainuke viis Eesti-sugulastel välismaailma näha. Kõik see kestis 1982. aastani, mil saabus pikem vaikus. Kuni Austraalias elavad tuttavad kirjutasid, et tädi Erika on surnud. Ta oli kõigest 59-aastane.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
