Mis meid ühendab?

Või nagu mõnes sotsiaalmeedia vaidluses, kus muude argumentide lõppemisel hakatakse ette heitma õigekirjaviga või vale sõnakasutust. Aga ei ole ju ainult keel – lõppeks on see ju vahend, mitte eesmärk – mis meid ühendab, vaid on veel muudki, mis teeb meist eestlased – päris nutikas oleks igaühel, kelle jaoks eestlus on tähtis, selle üle järele mõelda.

Kuidas ja mida me sööme. Mis on oodatud ja lubatud ning missugused on tabud, see tähendab, meie tavad. Mis laule me laulame, pillilugusid mängime ja tantsime. Või kuidas suhtume loodusesse.

Kas ei ole aga nii, et vähemalt sama oluline kui eesti keel on kõik meie elus ja ümber, mida me tajume kokku kui „eestilikku“. See, kuidas me teretame, kui valjusti räägime, kuidas žestikuleerime (või ei tee seda). Kuidas ja mida me sööme. Mis on oodatud ja lubatud ning missugused on tabud, see tähendab, meie tavad. Mis laule me laulame, pillilugusid mängime ja tantsime. Või kuidas suhtume loodusesse. Näiteks miks läheb meile niivõrd korda metsa saatus, isegi kui linnainimene sinna harva satub? See ei ole ainult soov, et „las jääda nii kui oli“, pigem on see kauge taju, et läbi aastasadade on keerulistel aegadel mets meid kaitsnud ja toitnud ning seetõttu on vaja metsi hoida. Näiteks minule isiklikult on tähtis, et suured kivid püsiksid omal kohal, et neid maamärke mingil põhjusel ära ei kaotataks. Oluline on, et ma ei unustaks ära oma vanaema ja vanaisa, nende kodu lõhnu, nende keerulist elusaatust ja kannaksin hoolt nende hauaplatside eest.