24. veebruar 1918 jääb üha kaugemale ajalukku, mis ei kordu enam kunagi. Päästekomitee võttis siis endale ränga, aga kindlasti ka inspireeriva kohustuse üles ehitada demokraatlik Eesti Vabariik. Aastapäeva tähistamise traditsioon sai alguse 1919. a, kui hakati korraldama aktusi ja paraade. Juba siis pandi alus tavadele ja kindlale rituaalile. 1940. a andis tunda II maailmasõja sünge hingus. Siis tähistati viimast korda omariikluse aastapäeva Eestis, kus olid juba loodud Vene baasid.
Meenutan suure soojusega vabariigi aastapäeva tähistamisi meie kodus okupatsiooniaegses Eestis. Ema kattis pidulikult laua, pastorist isa palvetas Eesti vabanemise eest, laual olid laste valmistatud paberist sini-must-valged lipud ja vaikselt sai isegi lauldud Eesti hümni, nii et ülakorrusel elav kommunistist tädi Liisi seda ei kuuleks. Kui keegi räägib keelatud jõulude tähistamisest, siis see on nonsenss. Vabariigi aastapäeva tähistamine oli aga suisa ohtlik.
Tänavusel juubelihõngulisel pidupäeval on põhjust vaadata minevikku ja tulevikku. Meil kõigil on oma mälestused. Minevik elab meis, me ei saa sellest end lahti kiskuda. Sama kehtib ka riigi kohta.
„Aastapäevadel heidame pilgu minevikku, et selle kogemuste kaudu kujundada tulevikku,” ütles president Lennart Meri Eesti Vabariigi 80. aastapäeval peetud kõnes.
Läheneva EV 95. a juubeli eel imestame taas oma riigi loomise, iseseisvuse ning meie keele ja kultuuri säilimise üle. Endine poliitvang ja vabadusvõitleja Enn Tarto kinnitab, et eestlased olid, on ja jäävad (PM, 11.02.13). Ta meenutab, kuidas baltlased muretsesid Mordva vangilaagris oma kultuurilise omapära ja keele säilitamise üle, uskudes rahva iseolemise mõttesse. „Eneseusu hävitamine on aidanud kaasa paljude rahvaste kadumisele,” hoiatab Tarto. Ajalugu näitab, et meie vabadus on habras, nii on eestlased pidanud oma riiki kaitsma kõigi võimalike vahenditega – olgu siis mõttejõu või relvaga.
Kolumnist Ahto Lobjakas nendib, et Eesti on riik on rajatud ristuvatele põhimõtetele: XIX sajandi rahvuslikele ideaalidele ja XX sajandi Euroopa normidele (PM, 07.02.). See sümbioos on ennast ilmselt õigustanud.
Andrei Hvostov soovitab vaadata maailma eestlase pilguga ja olla julge. Ka siis, kui mõned ajaloolased üritavad põrmustada meie senist ajalookäsitlust ning kui paanikaõhutajad räägivad eestluse hääbumisest (Yana Toom) või seavad kahtluse alla Eesti eeskujuliku väljatuleku kriisist ja meie riigi majandusliku edu (Paul Krugman).
On tõesti ime, et praeguseks on meie teine iseseisvusperiood kestnud juba pea sama kaua kui esimene. Oleme selle üle uhked ja tänulikud.
Head vabariigi aastapäeva teile kõigile, lugupeetud lugejad!
Elle Puusaag
