Viimastel aastatel elab meie kogukond Torontos organisatsioonide eestikeelse tegevuse taandumise tähe all. Reaalne paratamatus, mis on omane kõikidele Kanadasse immigreerunud rahvusgruppidele. Statistika näitab, et immigrantide kolmanda põlvkonna keel ja rahvuskultuur püsib parimal juhul veel huviala ehk hobi tasandil. Suurim lugupidamine kahe noorema põlvkonna eestlastele, kelle eestlus on midagi hoopis enamat kui vaid meelsus! Keele valdamisel võime eristada nelja tasandit: kirjutamine, lugemine, rääkimine ja arusaamine. Kõige suurem puudus on meil kirjutajatest. Vanema generatsiooni hulgas jätkub veel lugejaid, kuid nendegi arv kahaneb kiiresti. Eesti keele rääkimist ja sellest arusaamist aitab vormis hoida ja arendada trükitud raamat ja ajaleht. Kirjutajad ja kirjasõna hoidjad väärivad selletõttu meie lugupidamist.
Tänu Kanada ametlikule kakskeelsusele on ka teistel keeltel vabam hingamisruum. Äsja lugesin Kanada kultuuri ja ajalugu käsitlevat prof Desmond Mortoni raamatut A Short History of Canada (1987, Hurtig Publishers Ltd, Edmonton), kus ta kirjutab avameelselt siinsest rahvusest ja kultuurist: “A nation, said Ernest Renan, is a people that has done great things together in the past. It is not bound by language or by common culture but by a shared experience. History is what Canadians have in common”.
Väljaspool kodumaad elavate rahvusgruppide kultuur ja keel ei säili automaatselt, seda on vaja SÄILITADA. Pagulaseestlaste esimeses laines saabunute keel ja kultuur säilisid loomulikul teel. 23 aastat tagasi meid tööle kutsunud kogudus ootas ja eeldas, et aitame siin säilitada eesti keelt. Probleemiks kujunes küsimus, kas kirikus toimuvad üritused on rahvuslik-kristlikud või kristlik-rahvuslikud. Pastorina leian, et kõik kirikus toimuv peab kandma kristlik-rahvuslikku pitserit. Ka siis, kui rahvuslik funktsioon kaob, jääb kiriku kristlik missioon sellest hoolimata püsima. Ühe keele kadumisega ei kao kristlik kirik!
Keelt ja kultuuri ei saa ega tohi peale suruda. Eestis on eesti keele ja kultuuri püsimine loomulik. Siinsed nimetused Toronto Eesti Maja või Toronto Eesti Kogudus eeldavad, et seal toimuvad asjad ka eesti keeles. Meie ilus emakeel on väärt, et ka teisi keeli kõnelev publik seda kuuleks. Küllap oleks otstarbekas kasutada eesti kogukonna üritustel sünkroontõlget inglise keelde. Siis ei pea kõneleja loobuma eesti keelest mõne keelt mittemõistva isiku pärast. Oleme seda moodust aastaid kasutanud edukalt oma kirikus. Ja see toimib! Tänapäeval tehakse väikeste keelte säilitamise nimel majanduslikke kulutusi ja investeeringuid. Kui eesti keeles on võimalik esineda ÜROs ja see on ka Euroopa Liidu ametlik keel ning leiab kasutamist rahvusvahelise interneti keelena, siis – miks ei peaks see olema võimalik ka väliseesti kogukondades?
Üks uuemaid ja nooremaid keele säilitamise institutsioone meie linnas on Tartu College'i laenuraamatukogu, mille ametlikuks nimetuseks Eesti Elu tähtraamatus on Tartu College Estonian Studies Library. Ehkki selles kasulikus teatmeteoses ei ole mainitud raamatukogu töötajate nimesid ega kontaktisikuid, pole see probleemiks, sest neid kõiki võib viia ühise nimetuse alla: sõbralikud vabatahtlikud. Mitmel nendest on ka erialane haridus.
Laenuraamatukogul on eesti keele entusiastide jaoks hindamatu väärtus. Siinjuures veel kord sügav kummardus lahkunud Elmar Tampõllule, kes tegi nii palju eesti kultuuri ja keele säilitamiseks Kanadas. Olen sellest raamatukogust aastate vältel laenutanud parimaid Eestis välja antud teoseid. Kui Eesti vabanemise järel rändas paguluses välja antud raamat kodumaale, siis tänaseks on taas saavutatud vastupidine ehk loomulik liikumissuund.
Erilist huvi on mulle pakkunud ka mitmete väljaspool Eestit elanud eestlaste (Hellar Grabbi, Voldemar Kures jt) ajaloolise väärtusega raamatud. Eestis toimunud pöördelisi sündmusi on väga objektiivselt kirjeldanud esimene Saksa Liitvabariigi suursaadik Eestis Wistinghausen Henning oma mahukas teoses “Vabas Eestis saksa suursaadikuna”. Jne, jne.
Paiguti näib, nagu oleks eesti kaasaegne ilukirjandus madalseisus, küll aga on selles valdkonnas ilma teinud Indrek Hargla oma põnevate Tallinna-teemaliste keskaegsete kriminaalromaanidega. Eestis sündinud ja Soomes elava maailmanimega Sofi Oksaneni kaasasegseid Eesti-teemalisi romaane tasub kindlasti lugeda. Asjast õige pildi saamiseks soovitan külastada raamatukogu isiklikult või tutvuda seal leiduvaga nende veebiküljel. Olen raamatukogus kohanud ka mitmeid eesti kolmanda põlve üliõpilasi, kes sealt oma eesti keele kursuse jaoks vajaliku raamatu leiavad.
Mida küll teeksid eesti keelest ja kultuurist huvitatud inimesed Torontos ilma teie asjalike nõuannete ja teeninduseta, armsad eesti raamatukoguhoidjad?
Kõigi lugejate nimel olgu teile juubelipäeval öeldud sügavaim tänu. Jätkugu teie tänuväärne missioon eesti raamatu ja keele säilitajaina! Tänu ka Tartu College'i juhtkonnale, kel on jätkunud tarkust ja armastust eesti raamatukogu finantseerimiseks.
Edukat uut aastakümmet raamatukogule ka uutes ruumides!
Jüri Puusaag
Fotogalerii
