Ärkasin sel päeval Berni hotellis vara, lülitasin sisse televiisori ega saanud veidi unisena alguses üldse aru, et kogu jutt uudistes käib Estoniast. Teles jooksid kaadrid laevast, millega olime abikaasa Mariga just suhteliselt hiljuti reisinud Rootsi, kui Uppsala ülikooli kolleegid kutsusid mind esinema seminarile.
Laeval kohtasime üht laeva kokka, Mari kunagist sõudetrenni kaaslast, kellega oli mõnus jutuajamine. Leppisime kokku, et kui jälle Estoniaga Rootsi tuleme, siis tingimata anname ka temale teada, et saaks mõnusalt juttu ajada ja vanu häid aegu meenutada. Kokal oli kodus väike tütar, keda ema merel oleku ajal hoidis Tartus vanaema.
Meie ei teadnud siis, et merejumal Neptunus vajas endale head kokka ning meie hea sõber ei pääsenud laevalt. Kui Pipi Pikksukk teadis täpselt, et tema isa on kuningas Kurrunurruvuti saarel ja ema on taevas Ingliks, siis mina usun ka, et Neptunusel on kindlasti ka üks hea eestlannast kokk.
Me hakkame kohe tundma, et juba ühe suurema kaotusega on meil puudu inimestest, kes alles olid meie kõrval ning kes olid milleski kõige paremad ja kelle asendamine meie väikeses ühiskonnas võtab kaua aega.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
