Aga tolles veebruarikuus oli midagi ka in – Calgary taliolümpia, vist seepärast oligi Kanada saatkond Moskva Kinomaja repertuaari rikastanud Montreali 1976. a suveolümpiamängude ametliku filmiga ,,Jeux de la XXIe Olympiade“ (1977), režissöörideks Jean-Claude Labrecque &Co.
Enne Montreali olümpiafilmiga pihtahakkamist oli Labrecque’i tiim päevade kaupa kinosaalis istunud, laste silme eest mööda esimeste olümpiamängude kroonika ja hilisemate olümpiate täispikad filmid – Berliin, London, Rooma, jne. Kroonitud ja kroonimata kangelased. Kuidas luua traditsioonilist ja ühtaegu kordumatut ekraanitaiest? Kas üritada üle lüüa Kon Ichikawa „Tokyo Olympiad“ (1965)? Või heita kinnas Müncheni 1972. a suveolümpiamängude filmi autoritele – maailma filmilavastajate tipp-kaheksale (Claude Lelouch, John Schlesinger, Arthur Penn, Miloš Forman, Mai Zetterling, Juri Ozerov, Kon Ichikawa, Michael Pfleghar)?
Jean-Claude Labrecque &Co ideeks oli teha kõige ratsionaalsem senistest nn ametlikest olümpiafilmidest – ebaõnnestujatest. Loomulikult ei saanud ka ükski eelnev olümpiafilm kaotajateta läbi. Pealegi oli Müncheni suveolümpiamängude filmis „The Visions of Eight“ (1973) Claude Lelouchi novell pealkirjaga „Kaotajad“.
,,Games of the XXI Olympiad“ (1977) algab vaatega tellingute all ägavale olümpiastaadionile – tuul ulub, on kõle, midagi pole valmis ja kõik on ütlemata kurb. Kõik on ligadi-logadi, asi tundub olevat täiesti põhja lastud. Montreali olümpiafilm on esimene, mis taolise ,,enesealandusega“ algust teeb. Selle filmi lahterdamiseks võiks kasutada kreekakeelset märksõna kenosis.
Järgneb režissööri käeviibe TV-stuudios – ja läheb lahti – „Täna mängime Montreali olümpiamänge.“
On kaotajad – Roland Matthes (Saksa DV seliliujuja) [1], Gregory Joy (Kanada kõrgushüppaja), Nikolai Avilov (NSVL kümnevõistleja) [2].
Staadionil on Wszola [3] ja Joy, Võitja ja Rõõm. Staadionil on inimene – kaotaja – Rõõmu kehastus.
100 m rinnuliujumises sai pronksi leedulane Arvydas Juozaitis. Tema kannul jäi neljandaks kanadalane Graham Smith. Kuld ja hõbe läksid John Henckenile (USA) ning David Wilkie’le (Suurbritannia). Juozaitise ajaks jäi 1:04.23, Graham Smithil 1:04.26. Kolm sajandiksekundit. Pärast olümpiamänge sureb Graham Smithi isa Donald Smith. Need kolm sajandiksekundit on jäänud Arvydase südamele siiani kipitama. Kohtun 2014. a maikuus Arvydas Juozaitisega Riias Shakespeare’i konverentsil: „Olen mõelnud, et need kolm sajandiksekundit võisid samuti olla üheks Graham Smithi isa surma taganttõukajaks.“ Arvydase treeneriks oli ka ta enda isa Jonas Juozaitis – ühed isad-pojad leidsid õnne-edu, teised mitte. Kaotus, surm. Kas nüüd teamegi surma hinda – nood kolm sajandiksekundit?
Kümnevõistluses lõi Bruce Jenner läänesakslast Guido Kratschmerit ja NSVL esindajat Nikolai Avilovit – eelmist olümpiavõitjat. Näeme Avilovit staadionitunnelis vastu seina toetumas – üksi, kaotajana. Ikka on nii, et kellegi õnn sünnib teise ebaõnnest.
Jenneri õnn on kõigile näha, kui ta oma armsamat Chrystie’t kallistab. Ent Montreali pidu ei jää Matthesele/Enderile ega Jennerile/Chrystie’le kauaks kestma — mis Montrealist saadud, kaob ikka lõpuks tuulde.
Keskendumine kaotajatele võis olla ka kanadalaste enesekuvandi peegeldus, sest nagu väidab kanada kirjanik Margareth Atwood oma teoses „Survival: A Thematic Guide to Canadian Literature“ („Ellujäämine: Kanada kirjanduse teemajuht“, 1972), on underdog’id (ohvrid/kaotajad) kanada kirjanduse sagedased kujutusobjektid. Liiatigi ei võitnud Kanada Montreali suveolümpiamängudel mitte ühtegi kuldmedalit — esimene kord, kui korraldajariik ei võitnud ühtegi kulda.
Montreal pidi kõige eest kallist hinda maksma, sest olid need ju lõpuks olümpiaajaloo ühed kõige kallimad mängud. Ja veel 21. sajandilgi pidi Montreal tasuma oma olümpiavõlgu.
[1] Roland Matthes-neljakordne seliliujumise olümpiavõitja (Mexico 1968 – 100m ja 200m; München 1972 – 100m & 200m; Montreal 1976 – 100 m seliliujumise pronks).
[2] Nikolai Avilov, kümnevõistlus, Müncheni olümpiavõitja, Montreali OM pronks
[3] Jacek Wszola (Poola), Montreali olümpiavõitja kõrgushüppes, Gregory Joy –kõrgushüppe hõbemedal.
Hannes Korjus, Eesti Spordiajaloo Selts
