See pani mind mõtlema, mis mina oleksin teinud, oleks ma seisnud Isa saabastes. Sõda oli veel käimas, igal pool oli hädaohte. Kas mul oleks olnud julgust võtta oma kolm pisikest last kättpidi ja põgeneda Eestist, ilma et meie oleks teadnud, kuhu minna või mis lõpuks oleks meie saatus.
Need mõtted jooksid edasi-tagasi minu ajus veel mitu aastat, kuni alles hiljuti ma läksin erru ja sain võtta rohkem aega kirjutamiseks. Minu esimene mõte oli just kirjutada meie pere ajalugu maailmasõja ajal. Isa oli kirjutanud oma mälestused ja paar Vändra elanikku olid samuti teinud, nii et lugu oli mulle suurtes joontes enam-vähem selge. Aga palju asju jäid mulle teadmata, ja vanemad olid ammu surnud.
Peale palju mõtlemist, ma leidsin lahenduse selles kirjanduse stiilis, mida inglased nimetavad “historical fiction” – teistes sõnades, kirjanik kasutab ajaloolist tagaplaani ja konteksti ning selle raamides kirjutab, mis ta loodab, on huvitav lugu fiktiivsete isikute eludest. Mu põhikava oli siiski austada minu vanemaid ja samuti kõiki neid eestlasi nende generatsioonis, kes võtsid nii palju riske, et anda oma lastele paremat elu võõrsil.”
