*
Luule Rajaver: „Need ilusad vanad eesti nimed on mulle nii suur positiivne elamus“
,,Minu noorem poeg töötas siin 13 aastat tagasi. Peale ülikooli otsustas ta koos onupojaga, et lähevad kusagile kodust kaugele töötama, ja tulid Kanadasse, käisid külas Sudburys, Torontos ja Seedriorul. Edasi läksid töötama Edmontoni. Eelmisel nädalal oli ta siin Seedriorus, kus oli suurte poiste kasvataja. Me tulime koos ka vanema poja ja terve ta perega.
Eelmisel aastal oli juba plaan tulla siia. Olen töötanud lasteaia õpetajana ja 30 a. tagasi ka algkoolis. Hakkasin juba eelmisel talvel natuke inglise keelt õppima. Meil Saaremaal inglise keelt vaja ei ole. Ja sel suvel sai see reis siis teoks. Sellest on palju abi, et olin inglise keelega natuke tutvunud, sest siin saab praktikat ja mul on väga suur tahtmine edasi õppida. Seda on vaja, et saaksin paremini lastest aru. Natuke oskan juba rääkida. Muidugi siin ütlevad inimesed, et on nii hea, et sina räägid eesti keelt, ja õiget eesti keelt. Räägi lastega ainult eesti keeles. Nad saavad aru. Mul on sellest nii hea meel, sest mul oli päris mure, et kuidas ma hakkama saan. Nii me siin oleme, kaks nädalat.
Meil istutatakse, aga ei ole nii suured. Siin on aias lilled kõik samad mis meil. Ja siin kasvab looduses päevakübar, kollane ja punane.
Muljeid on palju ja kõik positiivsed. Mulle väga meeldib Kanada ja ka Seedrioru. Siin on loodus nagu meil. Ja ka palju muud. Palju huvitavaid asju, näiteks vaarika moodi põldmarju, mida meil ei ole. Jänesekapsa õied siin on valged, meil on kollased. Siin kasvab looduses elupuu. Seedriorus on neid nii palju. Meil istutatakse, aga ei ole nii suured. Siin on aias lilled kõik samad mis meil. Ja siin kasvab looduses päevakübar, kollane ja punane.
Mulle meeldib see kliima, et siin on nii soe ja nii kuiv. See meenutab meie Lõuna-Eesti kliimat. See on selles suhtes hea, et kui öösel sajab, kuivab pesu päeva jooksul kõik ära. Mitte Saaremaal, meil on nii niiske.
Ma näen siin, et lastel on nii palju toite valida – nagu hotellis, kõik on nii rikkalik. Ja siin on nii tervislikud toidud.
Siin on kõik nii positiivsed. Kõik eestlased suhtuvad minusse ja üksteisesse nii hästi, nad innustavad, kiidavad, tänavad. Küsivad minu käest, et kuidas on õigesti, ja siis parandan. Vanemad inimesed siin hoiavad mind, nagu oleksin nende laps. Üks vanem inimene ütles, et mu kõrvadele on nii magus kuulata, kuidas minu lapselaps räägib eesti keelt. Missugune väljend, kõrvadele magus kuulata!
Siin vanemad inimesed ütlevad, et meie lapsed rääkisid eesti keelt, aga lapselapsed alati enam ei räägi. (Muidugi on erandeid.) Aga vanematel inimestel on lihtsalt kurb selles suhtes.
Eestis kuuleb meil jälle televiisoris palju inglise keelt, ja lapsed räägivad seda juba ka omavahel. Eesti lapsed – see on minu jaoks nii kurb. Ma ikka parandan, et oleme eestlased, ütle seda eesti keeles. Ja veel laste nimed. Eestis pannakse tänapäeval nii keerulisi nimesid, mis eakatele ei jää meeldegi. Aga tulen siia, ja laste nimed on täpselt nagu minu koolipõlves. Siin on isegi Luule. Need ilusad vanad eesti nimed on mulle tõesti nii suur positiivne elamus.
Väga ilus on ka Seedrioru laul. Lapselapsel ei tulnud üks õhtu uni ja kuulsin, et laulab seda üksinda. Vabal päeval ütlesin, et õpime selle laulu selgeks. Muudkui laulsime, ja kõik sõnad on meil nüüd peas! Ma võtan sõnad ja noodi koju kaasa ja tuletan siis jälle meelde.“
