fbpx
Subscribe Menu

Mõnus jutuajamine Eestist kasvatajatega Seedrioru lastelaagris: Marie Teppart

19. ja 26. juulil oli mul võimalus toredate Eesti kasvatajatega Seedrioru lastelaagris juttu ajada. Igaühelt sai küsitud, kuidas nad Seedriorust teada said, kui kaua nad laagris on ja milliste ülesannetega, mis on nende muljed nii laagrist kui Kanadast ja lõpuks, millised on erinevused võrreldes Eesti laagritega, kui on kogemusi. Palun saage ka Teie, armsad lugejad, nendega tuttavaks!

Foto: Merike Koger

Marie Teppart: „Mu soovitus on, et tulge õppima Eestisse!“

Elan Tallinnas. Just lõpetasin gümnaasiumi ja tulin Seedriorgu 4 nädalaks kasvatajaks tööle keskmiste tüdrukutega ja ka mõned päevad mudilastega. Tulin Annaga nädal aega varem. Me käisime Niagara Falls’is. See oli hästi lahe. Siis me käisime Torontos, Terra Cottas ja Eloras. Ma tulin ka Suviharjale. Siia oli kutsutud Eesti koor, kus laulis ka minu gümnaasiumi klassijuhataja – ja teda peale lõpetamist juhuslikult siin kohata oli hästi kihvt. See oli väga tore kogemus, kuidas siin inimesed tähistavad jaanipäeva. Et siin hoitakse traditsioone, on väga tähtis.

Peale laagrit sõidan koju ja võtan vaheaasta. Siis saan minna reisima, natuke maailma avastada, teisi kultuure näha. Järgmine aasta tahan minna ülikooli.

Ja miks ma üldse siia tulin? Põhja-Ameerika erineb väga palju Euroopast ja Eestist. Aga siin on see eesti kogukond, mis on väga huvitav minu jaoks. Tahan proovida panustada kuidagi sellesse. Tore, et teid on ja et tulete siin kokku.

Mu lemmiktegevus oli käia tube’imas kaks korda. Sain seal loodust näha. Kanadas on hästi palju puid ja rohelust. Loodus on väga ilus. See on natuke sarnane Eestiga.

Sa kohtud siin endast noorematega, 15-a., kes on suurte rühmas, siis keskmiste lastega, kes on 10, 11, 12 ja lähed kuni väikesteni välja. Sa käid oma koolitee justkui tagurpidi. Mulle see mõte väga meeldib kuidagi.

Laagris on päevad väga tihedad. Meil on palju tegevusi. Ärkame hommikul kõik kl 8 või isegi enne ja lapsed lähevad magama kl 10 paiku. Teeme käsitööd, käime ujumas, korraldame tantsuõhtuid, lauluõhtuid ja hoiame eesti kogukonda siin üleval.

Ma olen käinud Eestis oma sugulaste poolt korraldatud lastelaagris, kus olid kõik meie suure suguvõsa lapsed koos. See on mõnes mõttes sarnane nagu siin: inimesed, kes tulevad kokku, on omavahel ühenduses. Siin laagris on kõik Eesti juurtega.

Inimesed, kes Seedriorus on – kõik töötajad, täiskasvanud – hoiavad väga seda kultuuri elus. Ma olen siin väga palju õppinud. Samas kui lapsed õpivad meilt – me räägime nendega eesti keelt – siis kõik kasvatajad siin õpivad väga palju lastelt ka. On nii huvitav, kui sa just tuled gümnaasiumist, sa oled teinud kõik oma algused läbi. Alustad Eestis 7-aastaselt koolis käimist ja lõpetad kooli, kui oled 19-aastane. Kui tuled siia, sa hakkad siin käima teed justkui vastupidi. Sa kohtud siin endast noorematega, 15-a., kes on suurte rühmas, siis keskmiste lastega, kes on 10, 11, 12 ja lähed kuni väikesteni välja. Sa käid oma koolitee justkui tagurpidi. Mulle see mõte väga meeldib kuidagi.

Mu soovitus kõikidele eestlastele, eriti eesti noortele Kanadas on, et tulge õppima Eestisse! Kas või pooleks aastaks. Siis saate rääkida seda keelt. Ärge kartke rääkida eesti keelt. Kui teil on võimalus, siis tulge Eestisse ülikooli, või lihtsalt tööle. Ma usun, et see saab olema eriline kogemus. Ja jätkake eesti keele rääkimist ja kultuuri edendamist siin. Hoidke Eestimaad ikka südame lähedal.

Read more