Nagu ma juba olen kirjutanud, teen ma iga päev metsas jalutuskäigu. Minu kaks koera – ja nüüd ka meie kass Riks – tulevad minuga kaasa. Tagasi jõudnult istun arvuti taha ja vaatan, mis on juhtunud Facebook'is. Viimasel ajal olen julgenud juba ka molberti poole piiluda. Sügisest saadik ei ole ma pintslit käes hoidnud.
Laupäeval ei läinud ma pärast jalutuskäiku tuppa, vaid hakkasin aeda koristama. Tähelepanuväärne on fakt, et minu naist ei olnud maal! Kõigepealt korjasin üles koerte peidetud kondid ja seejärel kõik muu, mis nad olid hoovi poetanud. Siis tirisin välja redeli ja hakkasin õunapuuoksi lõikama. Tasandamist vajasid üleskerkinud mutimullahunnikud. Mõtlesin, et homme panen paika veepumba tiigis, nii et ma saaksin Heli lilleaeda ja kasvuhoonet kasta, kui aeg käes. Ka auto vajas pesemist, sest meie talu ümber on igal pool kruusateed.
Kõik need tegevused tegid mu meele rõõmsaks ja ma otsustasin õhtul ka sauna kütta. See viis aga vajaduseni viia saunaahjust välja tuhk, mis oli sinna talve jooksul kogunenud. Kunagi ajas Heli isa meie saunas puskarit, mis oli kohalike hulgas väga heas kirjas. Ühtegi pidu ei peetud, ilma et Klõbi ei oleks mänginud pilli ja laual poleks olnud tema aetud parimat hundijalavett.
Kutsusin ka oma naabreid sauna, aga kõigil oli kole kiire. Varakevad ongi kõige rahutum aeg maal, sest nii paljud tööd tahavad tegemist. Õnneks on päevad praegu juba pikemad kui ööd. Võiks öelda, et on lausa näha, kuidas rohi kasvab. Kured on tagasi lõunamaalt ja metsad on täis hääli.
Kell seitse laupäeva õhtul istusingi lavalt tulnuna oma sauna ees ja tundsin, nagu oleksin seitsmendas taevas. Tiik, millele ma ehitasin terrassi, lausa kutsus sisse hüppama. Kahtlesin mõnda aega, kas see ikka on hea mõte, aga ma tegin seda siiski, vaatamata sellele, et vesi oli jääkülm. Kui ma tiigist välja sain, oli tunne taevalik! Oma viis korda kargasin tiiki ja siis kiiresti sealt välja. Kõik mu tegemised sel päeval ja lõpuks saun tegid mu õnnelikuks. Mu päev oli läinud korda.
Täna hommikul ajas õlavalu mu üles. Paar kuud tagasi, kui ma oma klaverit liigutasin, tundsin ma sama valu. See oli märk, et ma pean mõõdukamalt tegutsema ja end mitte ära katkestama ei töö ega lõbuga.
Viido Polikarpus
