Ei ole enam mõtet rääkida ,,vaikivast enamusest“, on ainult hirmunud mass inimesi, kes kardavad ebaseaduslikku vahistamist – ma mäletan filmi ,,Voonakeste vaikimine“ (,,The Silence of the Lambs“). Mäletan ka muinasjuttu, kus keegi ei julgenud öelda, et keiser oli alasti.
Ma tahaksin seda hüpnootilist transsi keerata inimlikkuse tunnetuseks. Hooneid saab taastada, kuid mitte mõtteviisi. Meil on juba olnud arutu pommitamine Ukrainas, kontrollimatu hävitamine Euroopas ning potentsiaalselt, praeguseni kehtinud tsiviliseeritud maailma lõpp sellisena, kui meie seda mäletame. Mõistuseta mässajatel ei ole aimugi tsivilisatsioonist ega sotsiaalsest elujõulisest tegelikkusest. Meedia vaikus ei kaitse poliitilist korrektsust, see ainult kaitseb poliitiliselt korraldatud kaost. Meie maailm on hetkel transis ja seda on vaja raputada tagasi normaalseks.
On isegi võimalik, et oleme viimane planeet meie universumis, mis veel toetab elu, kus veel loodust, muusikat ja lõbusat naeru, enne kui seegi muutub rauamaagi- ja kosmosetolmuks – ja siis ei ole enam muud kui ainult õhuruumi tühjus!
Minu soov on edastada ajalehtede lugejaile soov saata väljakutse – pöörata korraks tagasi ja meenutada mõnda vaimustavat, erakordset sündmust nende elus, mis tõeliselt inspireeris, ja sel moel ka innustada teisi. Mida ma püüan saavutada on ülemaailmne kinnitamine, et on ikka veel erakordne olla inimene!
Idee algas üleskutsega Haapsalu eakatele Haapsalu Sotsiaalmajas, mida kajastati ajalehes ,,Lääne Elu“ (17.06.2023 ,,Kuidas mõõkadest said adrad“ – minu lugu kahes osas). Lugejatele meeldis idee ja olen kindel, et mida rohkem lugejaid neid inspireerinud lugusid jagab, saame esile kutsuda positiivset lähenemist, mis julgustaksid ja inspireeriksid ka teisi kuulajaid-lugejaid.
Ma tahaksin üleskutset laiendada ka inglisekeelsetele ajalehtedele, haarata kaasa lugejad Baltimaades, USAs, Inglismaal (nii eesti kui inglise keeles), mitte ainult sõjapõgenikke ja nende järeltulijaid, vaid lugejaid üldse praeguses ebakindlas maailmaseisus – et jagada oma kõige kohutavamaid momente ja kogemusi, mis muutusid kõige inspireerivamateks hetkedeks hilisemas elus.
Nii taguda mõõgad atradeks ja sedasi inspireerida teisi – lugejaid ja kuulajaid; juhustele anda tiivad: verba volant, scripta manent!
NÄIDE: MINU INSPIREERIVAM MOMENT
Oli a.1990, kui tulin esimene kord tagasi Eestisse ja sain kutse ajakirjanikult Oskar Kuningalt. Temal oli midagi minule üle anda. Läksin tema koju Pääskülas. Astusin esikusse, aga sealt edasi hästi ettevaatlikult. Iga sein oli põrandast laeni raamatutega vooderdatud. Ainuke vaba koht oli keset suurt tuba, kus virnade vahel vabaks jäetud pisike laud ja kolm tooli. Ühes toolis – ratastoolis, istus tema abikaasa, halvatud käsi jõuetult süles, terve käsi laual lamava papist kausta kaanel. Teine tool oli minule. Kuningas istus kolmandasse. Viisakad esitlused kõrvale, pööras Kuningas kohe asja juurde. Lühidalt! Ta oli ajakirjanik, kui kuulis, et Tädi Alma oli surnud, meie maja Haapsalu promenaadil lammutatakse, ja sinna oli kogunenud linnalisi – ka kaugemalt – kirjanduse huvilisi, lootes leida Enno raamatuid. Oli teada, et Ennol oli haruldane ja esoteerilise kirjanduse kogu, sealhulgas Kabala ja Egiptuse surnute raamat.
Kuningas, siis noor ja kõbus, hüppas autosse ja kihutas Haapsallu, aga kui sinna jõudis, oli maja juba tühi. Ei ühtegi mööblitükki ega köögiriista. Aga pööninguredel oli veel paigal. Ta ronis pööningule, kuid seegi oli tühjaks rüüstatud. Ei ühtegi raamatut!
Meie pööningul ei olnud põrandat, ainult plangud ja nende vahel liiva. Kuningas hakkas lahkuma, kui ta silm jäi pööningutapeedile. Seal ei olnud kõik korras. Tapeedipaber oli konarline, osalt paigatud. Ta tõmbas ühe paigatud laigu lahti ja – nüüd see vaimustav moment – Tädi Alma oli tapeedi taha kleepinud kõik vanaisa käsitsi kirjutatud luuletused ja ka põrandaplankude vahel liiva sees oli Enno originaalloomingut!
Kui Kuningas oli oma lause lõpetanud, tõstis ta abikaasa oma mittehalvatud käe papist faililt. Ajakirjanik siis tõusis – kummardas pidulikult – ja ulatas minule paksu nööriga seotud kausta. Ta ütles, et oli seda hoidnud, lootes et kunagi jõuan tagasi Eestisse!
Luuletused on nüüd Tartu Kirjandusmuuseumis! Maja lammutati ja põletati kohe varsti pärast seda. Ütleksin, et see oli minu elus üks inspireerivamaid hetki.
Aga ma ei ole veel loo lõpuni jõudnud!
PROMENAADI JÕULUKUUSK
Ei mäleta enam, kas see oli järgmisel või ülejärgmisel aastal – hakkan unustama – kui olin jälle Eestis, jaanuari alul. Läksin promenaadile. Meie maja oli juba lammutatud ja krundil suur prügihunnik. Keegi oli prügihunnikule visanud jõuluõhtust ülejäänud jõulupuu – mõned ehted veel küljes. Vaatasin ligemalt ja nägin, et kuuse juured olid veel värsked. Kraapisin prügihunnikusse suure augu ja pistsin kuuse, koos juurtega, augu sisse. Lahkusin. Kui tulin tagasi Eestisse, vist paar aastat hijem, läksin jälle promenaadile ja ennäe, kuusk oli juurdunud ja umbes minu pikkune.
Olin seda kuuske jälginud iga kord, kui Eestisse jõudsin. Linnavalitsus on selle krundi nüüd omaks võtnud, aga kuuse sinna jätnud. Kuusk on nüüd peaaegu sama pikk ja uhke kui kuulus jõulupuu New Yorgi Rockefelleri Plazas. Ma jään lootma, et linnavalitsus ehib minu, õieti nüüd Haapsalu kuuske sama pidulikult kui New Yorgis. Mainin seda täna, kui jälle näidet nagu eelmises loos, et ka prügihunnikult on võimalik leida mõni ainulaadne hetk, mis vaimustab ja inspireerib. Neid juhuseid ei saa välja mõelda!
Eesti Elu lugejatele: olete kõik lahkelt teretulnud järgima kirjanik Elin Toona üleskutset panema kirja kõige inspireerivamaid momente – juhtumeid oma elus ja saatma neid Eesti Elu toimetusele (eetoimetus@eestielu.ca või eetalitus@eestielu.ca või posti teel: Eesti Elu, 3 Madison Ave, Toronto, Ont M5R 2S2). Teie loa korral jagame neid rõõmuga teiste Eesti Elu lugejatega. Suur aitäh juba ette!
