Lavastuses osalesid Vanemuise balletitrupp, Big Band Tartu ja Vanemuise sümfooniaorkestri keelpillirühm. Hedvig Hanson, Uku Suviste ja Aivar Tommingas esitasid Frank Sinatra, Tony Bennetti, Glenn Milleri, George Gershwini, Benny Goodmani, Diana Kralli, Nat King Cole'i jt. loomingut.
Uku sõitis Tartusse koos ema ja õe Ingega. Pidime kõik kohtuma Vanemuise teatri ees enne etenduse algust. Kui ma kohale jõudsin, parkisin oma Lada nii tagasihoidlikule kohale kui vähegi võimalik, sest olen kuulnud, et vanade veneaegsete autode vastu tunnevad huvi kollektsionäärid. Paistis, et Maximarketi parkimisplats oligi kõige sobivam paik.
Auto pargitud, jalutasin Vanemuise mäest üles ja jäin ootama Heli saabumist. Mul olid jalas teksased ja üll nahkjakk, ülikonna ja kingad pidi tooma Heli. Seisin seal ja mõtlesin, et jälle ma ei süvenenud kõigesse, mida mulle räägiti – ma nimelt ei teadnud, mis täpselt toimuma hakkab peale selle, et tähistame Heli sünnipäeva. Olin küll kuulnud, et Uku sõidab Tartu vahet ja käib proovidel, aga mis proovid, seda ma ei teadnud. Ainult asjaolu, et Heli võtab kaasa ka mu ülikonna, andis aimu, et toimuma hakkab midagi olulist.
Uku pidi kell 18 kohal olema, kuid hakkas saama juba pool seitse, kui ta saabus. Kell 19 pidi algama etendus. Imestasin, kui rahulik ta oli autost väljudes, mulle lehvitades ja siis kiiresti teatri tagaukse poole suundudes. Ruttasin auto juurde, kus Inge hakkas mind otsemaid tagant utsitama, et ma riietumisega kiirustaksin, sest etenduseni oli vähe aega jäänud. Inge selgitas, et kuna Uku autol on tumedad aknad, siis ei nägevat keegi, kuidas ma seal ümber riietun. Nii tegingi, olles kindel, et arvukad möödujad mind eesistmel ei näe. Kui autost väljusin, alles siis sain aru, et auto tagaaknad on tõesti tumedad, aga esiaknad paistavad nii selgelt läbi nagu allikavesi.
Etenduse algul tundsin end nagu kodus, sest eesriide avanedes oli lavakujunduseks mulle nii tuttav Manhattan. „Midnight Express” kajastab ühte ajastut Ameerika jazzmuusika ajaloos. Peale Uku laulis seal ka Hedvig Hanson. Hedvig on küll minu hea sõbra Tõnu Kilgase tütar, aga ma polnud kunagi enne teda kohanud ega laulmas kuulnud. Nüüd sain ma aru, miks temast nii palju head on räägitud. Mis puutub Aivar Tommingasesse, siis tema on küll draamanäitleja, aga selles etenduses tõi ta endaga kaasa soojust ja humoorikust oma Maurice Chevalier' aktsendiga, jäljendades teda ka oma liigutustes ja välimuses.
Kui Uku lavale tuli ja klaveri taha istus, elasin ma üle unustamatu momendi. Uku alustas nukrate nootidega, minnes üle introle, mis tundus kuidagi väga tuttavana, aga ma ei suutnud kohe otsustada, mis see oli. Siis tuli Hedvig lavale, lauldes mulle nii tuttavat laulu „Blue Moon”. Tegemist oli originaalse arranžeeringuga, mis pani mul sipelgad selga mööda alla jooksma. Kui ka Uku ühines Hedvigiga, oli mul tunne, et paremini pole seda laulu kunagi enne lauldud.
Teise suure üllatuse osaliseks sain siis, kui lavale tulid vene balalaikad, koor laulis vanu vene laule ja balletitrupp tantsis. Seejärel ilmus lavale Uku, riietatud vene oligarhina noorte neidude taustal, lauldes „Putin on the Ritz”. See oli haruldaselt hea Ameerika show meloodia „Putting on the Ritz” paroodia. Pidin Helile ja Ingele selgitama selles peituvat sõnademängu. „Putting on the Ritz” tähendab end peole minekuks uhkelt riidesse panema. Uku tunnistas hiljem, et teda üllatas, kui vähe inimesed sellest paroodiast aru said.
Ka Vanemuise tantsijad olid suurepärased. Olles pärast etendust restoranis õhtusöögil, mille Uku pühendas oma emale, rääkis mulle üks baleriinidest, et proovide käigus olid mitmed tantsijad vigastusi saanud, nii osales esietendusel märksa vähem baleriine, kui ette oli nähtud. Aga mina küll ei saanud aru, et laval midagi või kedagi puudu oleks olnud.
Oli äärmiselt kena õhtu ja suurepärane kingitus Helile tema sünnipäevaks.
Viido Polikarpus
