Kiriku Laulu- ja Palveraamat (KLPR) 30.
Siinsed kogudused on päris otseselt selle tähtpäevaga seotud inimeste kaudu, kes igaüks oma suure panuse andsid selle ettevõtmise kordaminekuks.
Kui Torontos trükitud lauluraamatute eksemplarid jõudsid siinsetesse kogudustesse natuke varem, siis Eesti kogudused said uhiuue lauluraamatu kätte 1991.a. 1. advendiks. See oli suursündmus, mis reaalselt liitis kodumaal ja paguluses tegutsevaid kogudusi ühise kirikulaulu kaudu.
Enne KLPR-i oli kasutusel 1899. a. valminud „Uus lauluraamat“. Pagulaskiriku väljaandena ilmus Rootsis see redigeeritud kordustrükkidena mitmel korral, kodumaa kirikutes aga lauldi ikka veel 19. saj. lõpus trükitud raamatutest.
1991. a. valminud EELK ja E.E.L.K. lauluraamatukomisjonide ühistöö vilja on tänuga kasutatud juba 30 aastat. Sellest laulavad eestikeelsed kogudused nii Põhja-Ameerikas, Austraalias kui Euroopas. Loomulikult eelkõige Eestis. Selle raamatu koostamisele kulus aga oluliselt rohkem aastakümneid. Lauluraamatu uuendamise ettevalmistused algasid juba üsna varsti pärast Vabadussõda. 1899. a. lauluraamatusse polnud jõudnud mitmed koraalid, mida täna armastame. 1930ndatel ilmunud LR lisast „Vaimulikud laulud I“ leiame näiteks „Püha öö“ ja „Oh sa õnnistav“ ning palju teisi tuntud laule. Seega kulus KLPR-i ilmumise ettevalmistuseks koos pikemate ja lühemate katkestustega pea 70 aastat. Lauluraamatu uuendamise töö jätkus ka kogu Teise maailmasõja järgsel ajal nii kodumaal kui paguluses. Oludele vaatamata püüti edasi viia protsessi, mis algas veel vabas Eestis.
Ajalukku vaadates võib eestikeelse kirikulaulu alguseks pidada 1546. aastat, kui Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetaja Reinhold Beseler võttis endale appi eestlasest koolipoisi Hansken Sussy (Hans Susi) „mittesaksakeelset“ evangeeliumi- ja lauluraamatut koostama. Kahjuks pole sellest raamatust tänaseks midagi säilinud.
Esimese säilinud ja osaliselt maakeelse lauluraamatu koostas pastor Heinrich Stahl. See ilmus aastal 1637 ja sisaldas saksakeelseid kirikulaule koos mittelauldavate proosatõlgetega.
Peagi asusid mitmed pastorid Georg Salemanni algatusel koostama riimtõlkelist maakeelset lauluraamatut. 1656 valmis 45 taolist kirikulaulu, mida võib pidada ka eestikeelse kunstluule alguseks. Salemanni kirikulauludest pärineb muuhulgas ka Kuradi sünonüümina kasutatud nimi Põrgukonn, millest Kreutzwald tuletas rahvuseeposest tuntud Põhjakonna.
18. sajandi pietistlik ajastu tingis vajaduse uue lauluraamatu järele. Just tollane kirikulaul pani aluse ka meie rahvusliku ärkamisaja luulekeelele. Lydia Koidula read: „Mu isamaa on minu arm, kel südant andnud ma“, on suurepärane näide kirikulaulu väljendusvormi kasutamisest rahvusromantikas.
Luterlik emakeelse laulu traditsioon on olulisel määral mõjutanud nii meie kirjakeele kui ka kogu kultuuri kujunemist. Kiri algab kirikust ja rahvas algab raamatust – ka laulupidude algus on kirikus.
Advendiaeg kannab sõnumit alandlikkuses tulevast Aukuningast. On küllaga neid, kes tulevad suure müraga, aga kaovad peagi unustusse. Issanda ligiolu aga püsib ka siis, kui me seda ei märkagi. Rahvas, kelle kirjakeele vundament laoti esimese piiblitõlkega ja kelle kunstluule algus on kirikulaulus, pole nii uskmatu paganarahvas ühtigi. Õppigem hoidma oma keelt ja kultuuri ristirahva väärikusega.
Advendiaja algusesse jääb ka üks ilus ning alles algatatav rahvuslik tähtpäev. Omariikluse põlistumise päev. 30. novembril 2021 saab Eesti Vabariigi vabana elatud päevi ühe võrra rohkem kui kõiki okupatsioonide päevi kokku. 18 950 vabaduse päeva on Jumal meile juba kinkinud. Sõnadest jääb väheks, et Teda selle eest tänada.
Issand Jeesus, meie Päästja, alandliku ja vaiksena viid Sina oma kuningriigi võidule ja murrad kurjuse meelevalla. Me ootame Sinu armu ja rahu. Sinu sõna ja sakramendid tugevdagu meid lootuses ka uue kirikuaasta jooksul. Kuule meid, kes Sa koos Isaga Püha Vaimu ühtsuses elad ja valitsed igavesest ajast igavesti. Aamen!
Õnnistatud advendiaega soovides:
praost Mart Salumäe
Kohtume kirikus!
