Iga religioon ja päris kindlasti ka ristiusk on püüd sõnades väljendada sõnulseletamatut. Kui ütleme „Jumal“ või „igavik“, siis nende sõnade tähendus on alati palju laiem, kui suudame ühe korraga mõista. Jumal on kõige looja, kohtumõistja, halastaja, armastus jne… Teda otsime ja avastame kogu elu vältel üha uuesti. Kui inimene loobub Jumala otsimisest igapäevase palve ja meeleparanduse kaudu, hääbub ka usk rutiinseks kombetalituseks, millel kaob peagi side igapäevase eluga.
Enamasti otsime Jumalat ja tema tahet just sellistel aegadel, kui meie elus või kogu maailmas toimub midagi, mille kulgu me ise mõjutada ei suuda. Sagedasem küsimus, mida olen kunagi ka ise küsinud ja mida minult sageli küsitakse kõlab: „Miks Jumal lubab kõigel halval ja ülekohtul siin maailmas juhtuda?“ Nõnda küsimust püstitades süüdistame Jumalat kõiges, mille vältimiseks või tagajärgede leevendamiseks oleks hoopis inimene pidanud midagi tegema, teisiti tegema või hoopis tegemata jätma. Näiteks mõttetu on küsida, miks Jumal lubab agressoril rünnata ja tappa vaba rahvast tema omal maal. Jumal seda ei lubagi. Ta on kurjuse igavesse hukatusse mõistnud juba ammu enne, kui taoline massiline veretöö alguse sai. Küll aga tunneb ajalugu kohutavaid näiteid hirmuvalitsejatest, kes valede ja pooltõdede abil on oma rahva ässitanud tuhandete kaupa teisi inimesi ülekohtu verisel altaril ohverdama ning sellega ühtlasi ka ennast hävitama.
Kui 24. veebruaril Venemaa alustas verist rünnakut Ukraina vastu, hämmastas paljusid helilooja Arvo Pärdi lausutud sõnad: „Armas Ukraina rahvas, andke meile andeks!“ Selle sügavalt uskliku suurmehe sõnad väljendavad otseselt kristliku meeleparanduse sügavaimat tähendust. Sõna ristist on uskmatuile jõledus, sest rabab jalust meie iseka õilsuse. Sõna ristist seab meid täie halastamatusega Jumala ees süüpinki koos kõige verisemate mõrtsukatega.
Kristus kannatas ristisurma meie patu pärast. See tähendab, et lugematud sõjakuritegude ohvrid nii tänases Ukrainas kui ka kõik teised ülekohtu all kannatajad on Kristuse kaaskannatajad. Valus on meil endale tunnistada, et nad pole Lunastaja kaaskannatajatena sugugi mitte ainult metsikusi tegevate Venemaa soldatite ja Punini käsilaste veretöö ohvrid. Me kõik oleme selles kaassüüdlased. Iga ühiskonda või kogukonda lõhestav seisukoht, ülekohtuselt öeldud laimav sõna ja isekuses tehtud tegu on lisanud piisakese meie isiklikku pattu vihakarikasse, mis nüüd Ukraina rahva peale üle voolab, aga millest on juba inimpõlvi hävingut langenud lugematutele kurjuse ohvritele üle ilma. Meie kaasaja sõdade ohvrid, andke meile andeks! Andke andeks, et oleme hoolimatult ja isekalt raisanud Jumalalt armuajaks antud elupäevi nurisemise, lahkmeelte, vandenõuteooriate, umbusu ja keelepeksu levitamisele. Andke andeks, et oskame hoolida ja üksmeelt leida alles siis, kui kannatus või surm silmnähtavalt meid ohustab. Issand halasta meie peale!
Sõna ristist on Jumala vägi. Viimase kahe aasta jooksul oleme korduvalt pidanud tõdema, et maailm pole enam endine. Aga milline maailm ja meie selles oleme homme, sõltub meie tänastest otsustest. Meie võimuses pole otseselt sundida sõjardlikku Venemaa valitsejat kohe oma naabriga rahu tegema. Me ei suuda kahjuks kätt ette panna kuulidele ja rakettidele, mis jätkuvalt inimelusid hävitavad. Küll aga saame käe ette panna kurjusele oma südames. Rahu riikide ja rahvaste vahel algab rahust iga inimese südames. Igavene rahu ja rõõm on meie päralt, kui õpime ajalikke asju rahus ja koosmeeles ajama. Loobume mõttetutest vastasseisudest ja püüdleme rahu sõlmida asjades, mis meid rahulolematuks teevad. Teisisõnu – kasvame meeleparanduses seesugusteks, et vääriksime rahupõlve maa peal ja igavikku taevas.
Õnnistegija Issand Kristus. Anna meile andeks isekuse patt, mis on sillutanud teed kurjusele inimhinges ja verevalamisele rahvaste vahel. Anna meile tõeline meeleparanduse vaim, et kasvaksime uue rahupõlve väärilisteks usus, lootuses ja armastuses. Aamen.
praost Mart Salumäe