Subscribe Menu

Mõte pühapäevaks Mart Salumäelt – Kaduvad ja kadumatud aarded


Kristus ütleb oma jüngritele: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. Lk 10:16

Uus nädal eeldab, et käesolev vaimulik mõtisklus suudaks katta päris paljusid teemasid. Lähipäevade konteksti kuuluvad pühapäevased surnuaiapühad, kuhu koguneme meenutama oma igavikku läinud eelkäijaid ja omakseid. Ühtlasi toob pühapäevaga algav nädal endaga eestlastele eriliselt hingelähedased päevad ja ööd – aasta valgeima aja. Noortele romantilise sõnajalaõie otsimise öö ning eriti ehk vanemale põlvele omase esivanemate elutarkuse tänuga meenutamise, mis samuti kõneleb ajalikest ja ajatutest väärtustest.
Praost Mart Salumäe. Foto: Peeter Põlder (2019)
Foto: Peeter Põldre

23. juunil pühitseme Eesti võitu Vabadussõjas ning peame jaaniõhtut. Sellel aastal oleme oma rahva vabaduse rõõmu ja looduse suveilu tänumeeles nautides ka kindlasti mõtetes ja eestpalvetes Ukraina rahvaga nende vabadusvõitluses. On ju nende püsima jäämine osa meie kõigi vabadusest.

24. juuni on Ristija Johannese sünnipäev – jaanipäev. Oluline on rõhutada, et meie rahvas, kes aeg-ajalt armastab eputada sellega, et on üks uskmatumaid rahvaid, on kristliku kalendri ajaloo jooksul nii omaks tunnistanud, et ei oska oma näiliselt usukauget elu ette kujutadagi ilma jõulude, lihavõtete, jaani- ega mihklipäevadeta. Usukaugus tähendab kaasaja kontekstis ennekõike mitte teadlikku usust taganemist, vaid usuasjus süüdimatus teadmatuses püsimist. Aga seegi on ju lihtsalt üks ajas mööduv trend. Tulevad uued ajad ja uued hoiakud – see on kindel.

Kaduvaist ja kadumatutest aaretest mõtisklemise põhjust annab meile ka käesolev lehenumber.

Kuningas Taaveti 49. laul on selle pühapäeva psalmiks. See pakub igaühele iseseisvat mõtteainet kogu nädala konteksti arvestades.

<I>Miks ma peaksin kartma kurjal ajal, kui mind ümbritsevad mu tagakiusajate pahateod, kes loodavad oma varanduse peale ja kiitlevad oma suurest rikkusest? Ükski ei või venna eest anda luna ega tema eest maksta Jumalale lunastushinda, sest nende hinge luna on liiga kallis ja peab jääma igavesti tasumata selleks, et keegi ei jääks elama lõppemata ega näekski hauda. Sest nähakse ju, et targad surevad, albid ja sõgedad saavad üheskoos otsa ning jätavad oma varanduse teistele.

Nad arvavad, et nende kojad jäävad igaveseks, nende asulad põlvest põlve; nad on oma nimede järgi nimetanud maakohti.

Ent inimene toreduses ei jää püsima, ta on loomade sarnane, kellele tehakse ots. See on nende tee, kes loodavad iseendi peale, ja nende järglaste tee, kellele meeldivad nende kõned.

Nagu lambakari pannakse nad kinni surmavalda, surm on neile karjaseks, ja õiglased saavad hommikul nende valitsejaks; surmavald kulutab ära nende kuju, neile ei jää eluaset.

Kuid Jumal lunastab mu hinge surmavalla käest, sest ta võtab mu vastu.  

Inimene toreduses, kui tal pole arusaamist, on loomade sarnane, kellele tehakse ots. Aamen. Ps 49:6-10, 21</i>

Palvetame: Jumal, oma lõpmatus armastuses oled Sa meie kätte usaldanud nii Sinu tõe tunnetuse kui ka Sinu andide külluse. Aita meil neid tarvitada heade majapidajatena, heldekäeliselt, ustavatena palves ja hoolsatena töös. Lase meil nõnda oma elu elada, et Sinu riik võiks kasvada. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen.

praost Mart Salumäe


Read more