Sind, Jumal, tahan armastada
ja südamest Sind teenida.
Su nime tahan ülendada
ja Sinu seadust pidada;
Sull’ tuksub iga silmapilk
mu viimne veretilk.
Ma tahan ühes armastada
ka ikka oma ligimest,
ta häda püüda vaigistada
ja avitada hädalist;
ta kurbus minu kurbus on,
ta õnn on minu õnn.
Ma tahan patu eest end hoida
ja hinge puhta pidada.
Ja kõlblist elu tahan püüda
siin ilmas ikka elada.
Siis, Jumal, oma Vaimuga
mu tahtmist kinnita.
Kui siia lisada veel Jeesuse sõnad, mis ta ütles oma jüngritele vahetult enne oma kannatustee algust: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.“ (Jh 13:35), siis leiamegi pühapäeva sõnumile tänase päevaga haakuva konteksti.
Jumala armastus on kõikehõlmav ja vankumatu. Tema ei hülga meid ka siis, kui oleme oma muredeöös, hirmudest ahistatuna või eneseimetlusest pimestatuna temast kaugele ära eksinud.
Tee ajast igavikku saab alguse siin kaduvuses. Iga inimese armastus Jumala vastu pannakse proovile meie inimsuhetes. Jeesuski on küsinud, kuidas saab keegi armastada Jumalat, keda ta pole iial näinud, kui ei suuda armastada oma venda, keda ta näeb. Armastus on kõige usalduslikum suhe üldse. Kui on armastus, siis on ka usaldus. Kui usaldus lõpeb, kaob ka armastus. Siit võib ja lausa peab valjul häälel küsima – Milles on meie lõhestatud kogukondades vastastikuse usaldamatuse peamine põhjus? Kas see pole mitte selles, et salahilju on sekulariseerunud ühiskonnas elades usk Jumalasse asendunud usuga enesesse? Sellest tulenevalt on maailmavaateline vaateväli nii kitsukeseks kahanenud, et peale oma arusaamade, uitmõtete ja heitlike tunnete ei mahu sinna enam midagi muud ega kedagi teist. Igaviku lootus on sisuliselt ainus jõud, mis ajalikku maailma ühe tervikuna koos hoiab.
Usaldagem siis iseennast ja kogu meie elu Jumala hoolde. Üksnes Tema armastus suudab igas päevas meie elu rikkaks ja õnnelikuks teha seeläbi, et Jumala armastusele toetudes usaldame armastada ka oma kaasinimesi. Siis korraga avastame oma rõõmuks ja üllatuseks, et Jumal on oma armastuses ümbritsenud meid nii paljude heade, usaldusväärsete ja armsate inimeste.
Isiklike otsuste tegemise siin ajas on Jumal andnud igaühe enda teha ja vastutada. Elagem siis nii, et Issanda arm jääks meiega ka siis, kui iga elatud päeva üle kord igavene lõplik otsus langeb.
Palvetame: Armas taevane Isa, Sina oled meile andnud käsud oma armastuse märgiks. Ilma Sinu abita me ei suuda siiski järgida Sinu tahet ja täita Sinu armastuse käsku. Saada Püha Vaim meid juhtima, et armastaksime Sind üle kõige ja leiaksime armastuses tee ligimese juurde. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen!
Õnnistatud pühapäeva soovides:
EELK Toronto Peetri koguduse õpetaja, praost Mart Salumäe, Toronto
