Uuest Testamendist on lugemine Johannese evangeeliumist Jh 12: 1-8 „…Maarja võttis nüüd naela ehtsat, hinnalist nardisalvi, võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega, ning koda täitus salvi lõhnast…“
Seekordse mõtiskluse inspiratsiooni sain kuulates Hanley Victoria Hallis 2019.a. salvestatud orelikontserti, kus esines noor Hollandi organist Gert van Hoef. Ühe teose ettekanne lummas mind täielikult. Selle aluseks on 17. sajandi helilooja Johann Schopi loodud koraaliviis „Sollt’ ich meinem Gott nicht Singen“. Soovitan teil seda ise kuulata YouTube’i aadressilt: https://www.youtube.com/watch?v=c89kaRsOYhg, sest sõnades muusikat edasi anda on abitu. Huvi äratamiseks mainin vaid nii palju, et noor virtuoos suutis vägeval orelil hellalt kõrvu paitada värviküllase lüürikaga ning järgmisel hetkel heita kuulaja kõige marulisema helidetormi meelevalda. „Eks mu kohus tänu teha“ – nii tunneb meiegi kirikurahvas seda meloodiat Paul Gerhardti kirjutatud sõnadega. Toon siinkohal ära selle koraali (KLPR 292) esimese salmi:
Eks mu kohus tänu teha
Jumalale ilma pääl?
Sest ma saan küll kõigest näha,
kuis nii lahke Tema meel.
Armu täis on Tema süda,
et Ta selle elu sees
kõiki hoiab helduses,
kes siin kummardavad Teda.
Aeg kõik asjad lõpetab,
Jumal ikka armastab.
Mind pani see muusikelamus mõtlema eesolevatele suurtele pühadele. Pühitseme neid teistmoodi kui iial varem. Kirikud on suletud ja pered ei saa pühadeks vanavanemate juurde sõita. Maailm on nakkusohust ja eelkõige tuleviku ebakindluse pingest mõjutatud. Selle kõige keskel jääb aga siiski kestma Kristuse toodud lunastus ja ülestõusmise rõõmusõnum. Kas ja kuidas suudame kirikuna, vaimulikena ja ristiinimestena kuulutust Kristusest oma hinges nii elavana kanda, et see lohutab kurbi, julgustab heitunuid ning annab jõudu väsinuile? Elu tormide keskel oleme kutsutud endas kandma ligimesest hoolivat ja Jumalat usaldavat tänulikku meelerahu. See võib mõnelegi tunduda raskesti mõistetav, kuid Jumal on kõikide aegade Issand – eriti ka praeguse hetke Aukuningas. Omaette küsimus on, kas oleme valmis siin ja praegu kuuluma nende hulka, kes käivad koos temaga ja lasevad tema armastusel end kanda.
Aeg kõik asjad lõpetab. Maine elu tähendab paratamatult sõltuvust materiaalsest toimetulekust. Hüvesid oleme endale loonud rohkem kui kunagi varem. Hädadest pole aga inimkond iial vabanenud. Murede fookus on ajas küll muutunud. Kui 500 aasta eest, reformatsiooniajastu Euroopas, muretseti usupuhtuse ja hingeõndsuse pärast, siis 100 aastat tagasi nõudis töölisliikumine pelgalt õiglasemat elujärge ja rohkem leiba lauale. Sealt alates on ühiskonnas pühaks kuulutatud igaühe õigus õnnele, mille peab kinni maksma jätkuv majanduskasv. Ja veel mõne nädala eest oli paljudele suurim meelehärm ehk see, kui nutitelefon ei leidnud Wi-Fi võrku üles.
Tänane mure on inimesed karmi reaalsusse paisanud. Tõdemusest, et elu on habras ja ajalik, on kujunenud üleilmne ehmatus. Asjademaailma nutikuses lõime oma heaolu ülalpidamiseks hästi toimivad globaalsed tarneahelad. Üks vanasõna ütleb, et targale tuleb ka tark häda. Nii käivadki üleilmastumise hüvedega kaasas ka globaalsed hädad.
Jumal ikka armastab. Kriisi ei saa lasta raisku minna, sest katsumused liidavad inimesi ning seekordne päris otseselt. Kuigi avalikus ruumis hoiame üksteisest eemale, on näiteks pereliikmed palju rohkem kodus. See on aeg, mil tavapärase kodust tööle, kooli või õhtuks välja kiirustamise asemele on tekkinud aeg koos olla. Eks see on harjumatu ning isegi närve sööv. Peab ööd ja päevad üheskoos veetma ja selle keskel veel kodukontoris töötama. Aga see on ka enneolematu võimalus. Rääkida ära jutud, mis siiani on rääkimata. Avastada endas ja oma lähedastes pühadus ja ehtsus, mis muidu elu rollimängu dekoratsioonide varju jääb. Ehk leiame taas üles oma esivanemate tarkused suure perena koos elamiseks. Mõnedki peavad samal ajal harjutama kodu vaikuses enda seltsis viibimist ja üksilduse painest vabanemise kunsti. Need on väljakutsed, mis kohustavad jagama kindlustunnet keset ebakindlust. Ehk teisiti väljendudes – kui ajalikkus pakub vaid ebakindlust, tuleb abi otsida ajatutest ja igavestest väärtustest.
Palmipuudepüha, Suur Neljapäev ja Suur reede jutustavad ka ajast, mis oli täis ebakindlust, valu ja surma. Jeesuse teekond Jeruusalemma oli inimlikult võttes tee hukule. Paljude kaasteeliste vaimustus muutus peagi hirmunult ülekohtu eest pagemiseks. Aga need, kes murtud meeles tema risti alla nutma jäid, said ka esimesteks ülestõusmise tunnistajateks. Miks? Seepärast, et nende armastust polnud läbi elatu suutnud murda.
Õnnistatud Vaikset Nädalat soovides:
praost Mart Salumäe, Toronto
