17. veebruaril 1941 suleti saksa võimude poolt Kolbe asutatud klooster ja Kolbe koos nelja kaastöötajaga arreteeriti Gestapo poolt ning viidi Pawiaki vanglasse. Hiljem viidi vaimulikud edasi Auschwitsi laagrisse, kus Kolbe nimi muutus numbriks 16670. Juuli lõpus teatati, et laagrist on põgenenud üks Poola vang ja selle karistuseks valiti välja 10 meest, kes pidid minema ilma vee ja toiduta maa-alusesse punkrisse, kus nende saatus oli veepuudusesse ja nälga surra. Üks valitutest hüüdis läbi pisarate: ,,Mu naine, mu lapsed!“ Mees kartis, et ta pere ei jää ellu ilma temata. Seda nähes astus Kolbe, kes oli üksik, rivis sammu ette ja palus ennast arvata surmamõistetute hulka. Hämmastunud vangivalvurid nõustusid vahetusega. Tunnistajate sõnul juhatas Kolbe kõik karistuse saanud mehed seal maa-aluses punkris enne nälga ja janusse suremist Jumalaga kokku. Kui kahe nädala pärast punkrit puhastama tuldi, siis oli Kolbe ainus, kes veel elas ja ta tapeti valvurite poolt.
Võib ju küsida, mis Kolbe headusest kasu oli? Ta kannatas ikkagi. Ta suri ikkagi. Jah, aga ta ei paljundanud kurjust, vaid süütas pimeduses valguse. Ta istutas lootusetusse lootust ja lõpetas ühe vihkamise, kättemaksu ja kibeduse ahela. Ta päästis enda igavese hinge langemata kibeduse ja kättemaksu pimedasse hukatusse. Ta päästis ühe isa oma lastele ja mehe oma naisele ning ta juhtis Jumala juurde üheksa kaaskannatajat ning me ei tea, kui paljusid inimesi on mõjutanud ja muutnud tema lugu.
Kui Jeesus rippus ristil ja palus armu oma ristilööjatele: ,,Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea mida nad teevad!“, siis võib ju samuti küsida, mis Jeesus sellest headusest kasu sai? Ta suri ikkagi. Teda piinati ikkagi. Variserid ja kirjatundjad said ikkagi oma tahtmise ja tundsid võidurõõmu. Selle tulemust võime mõista, kui vaatame sadu ja sadu kirikuid, mida näeme Torontos või üle maailma. Iga kiriku taga on sajad ja tuhanded inimesed, kes on leidnud lootuse, kes on leidnud elu ja kes on leidnud tee Jumala juurde. 2000 ja rohkema aasta jooksul on Jeesuse kui oma isikliku päästja vastu võtnud miljardid ja miljardid inimesed. Üks surm on toonud esile miljardeid sündimisi igavesele elule.
Jeesus kutsus meid üles olema selles ühiskonnas soolaks ja valguseks. Pimedust ja riknemist on kõikjal, kuhu me vaatame. Meie osa ei pea olema selle paljundamine, vaid pimeduses valguse pakkumine ja riknemisprotsessis soolaks olemine. Kolbe lugu annab mõista, et ei ole nii pimedat kohta, kus me peaks ütlema, et meie valgusel pole mõtet või meie soolal pole tähendust. Ei ole nii suurt kurjust, mis peaks tegema tühjaks Jumala armastuse meis. Ja iga pimedus taandub väikseimagi valguse ees.
Vihata on lihtne, armastus on vastu voolu ujumine. Armastus eeldab enda maha panemist ja Jumalale ruumi andmist oma elus ja oma elu läbi. Aga just selleks Jumal meid on kutsunud. Me ei pea muutuma kurjuse sarnaseks, vaid meie osa on ,,muutuda meele uuendamise teel” (Rm 12:2).
Elus on äärmist ebaõiglust ja selle kogemine või isegi nägemine muudab meid vahel jõuetuks. Sa päästad iseennast ja oma lähedasi, kui sa otsustad andestada, mitte kätte maksta. See on loomulik, kui ütleme, et me ei jaksa ega suuda. Selleks võimegi paluda, et Jumal täidaks meid taevase rahu ja armastusega, et me ei peaks kurjale vastama kurjaga, vaid võiksime keset suurimat ebaõiglust külvata andestust, hoolimist ja mõistmist.
Timo Lige
