Kord, kui oma ametiõest kurttummade koguduse pastoriga puude ja mittepuude vahel kulgevast piirist arutlesin, ütles tema mulle: „Ütle palun midagi oma kätega viipekeeles, näiteks „Ma tahan süüa“ või „Väljas paistab päike“! Kas sa suudaksid seda?“ Olin abitu, sest ma ei osanud ainsamatki viibet viipekeelt. Tema aga ütles see peale: „No näed, sina saad küll rääkida ja võid kuulda, aga sa ei mõista viibetki viipekeelt. Ja ta küsis minult omakorda: „Palun ütle mulle see punkt, kust kulgeb piir?““
Kuid kas pole nii, et rääkijad ja kuuljadki võivad jääda ligimese ja selle maailmavalu ees tummaks ja kurdiks?
„Kas sa ometigi ei kuule,“ manitseb isa sõnakuulmatut poega. Loomulikult kuulis poeg, mida isa ütles, aga ta ei tahtnud seda teha, seda isa ja poja soovid ristusid. Ka täiskasvanud ei kuule alati. Kuigi teadlased manitsevad meid eestlasi omi metsi hoidma, ei lakka metsalangetamine ega puudevedu hingamispäevalgi. Nii kasvavad lapsedki sisendatud ebausus, et mõtlematu metsaäri on iseenesestmõistetav rahvuslik edukuse allikas. Ja rõõmutsetakse siiralt selle üle, kui Eesti puudest toodetud grillsütt on võimalik osta araabiamaadeski, kuigi varsti pole Eestis enam puutumatut metsa, kuhu seenele või marjule minna. Aga kasum on magus ja me sulgeme oma kõrvad, kui kaaslase seisukohad meie omadega ei ühti.
Aga oleme me ka vahel tummad?
Oleme kõik siin elus kogenud, et räägitakse küll palju, kuid tegelikult ei öelda mitte midagi, kõnelemata teostamata tegudest. Palju kisa, vähe villa, ütleb vanarahvas. Paraku see kõnekäänd ei kehti üksnes meie poliitikute, vaid ka meie enese kohta. Mõnikord räägime ligimesega ebaolulistest asjadest selleks, et rohke sõnalaviini taha varjata seda, mis tõepoolest südamel. Ja ongi nii, et võime rääkideski olla kurdid ja tummad.
Aga Jeesus ei taha, et inimesed jääksid kurdiks ja tummaks. Tema juurde tuli kurt ja kidakeel ning paluti Teda, et Ta paneks oma käe ta peale. Ja Jeesus võttis ta rahva hulgast kõrvale. Jeesuse ja kurttumma vahel tekkis sõnatu side. Jeesus kasutab sõrme märkide keelena. Ta pistab oma sõrmed ta kõrvadesse, sülitab ning puudutab ta keelt. Talutatu mõistis, et kõik see toimub tervendamise eesmärgil. Ta terveneb Jumala väel, kes ju soovib, et iga inimene oleks õnnistatud.
Jeesus ei ole arst ega sensitiiv. Ta on Elava Jumala Poeg. Jeesus ütleb salapärase sõna: effata – avane ja seejärel toimub midagi sõnulseletamatut: Ja mehe kõrvad avanevad ja ta keelekütke pääseb valla. Ja mees, kes oli olnud kurttumm, on hetkega täiesti terve. Inimesed, kes olid selle ime tunnistajad, on vapustatud ja juubeldavad: ,,Kõik on Ta teinud hästi; ta paneb ju kurdid kuulma ja keeletud rääkima!“
Jeesuse käsk ,,effata“ võiks tähendada seda, et me hoiaksime südameid avatuna. Et me ealeski oma südameid ei lukustaks selle maailma häda ja viletsuse ees. Et me suletud südamele ei otsiks eneseõigustust: „Häda ja viletsust on selles maailmas ikka olnud.“ Avatud südame ja silmadega sellele maailmale ja inimestele vaadates võime tõdeda, et Jumal on meile igale ühele andnud oma jõukohase ülesande, selleks et häda ja viletsust meie keskel võiks vähem olla. Jeesuse käsk end avada tähendab ka seda, et loobuksime vaikimast ja puiklemast, kui meie käest nõutakse selget seisukohavõttu, kui olukord nõuab meie selget sõna. Jeesus ütleb meile: ,,Ärge olge kurdid ja tummad, kui kedagi püütakse taas patuoinaks teha. Olge Jumala lastena häälekad siis, kui kedagi püütakse alandada või solvata.“
Jeesus ütleb „Effata“- ava end, ligimesele ja Jumalale. Meie palve on: Issand kingi meile rõõmu, oma Poja Jeesuse läbi, kes meie südamed Jumalale avab ja meid õnnistab. Aamen!
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas
