Subscribe Menu

Mõte pühapäevaks Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas – Avatud taevas


Johannese ilmutus 19. peatükk 11. salmist
Ja ma nägin taeva olevat avatud.

Kaugetest aegadest saadik on valitsenud meis teadmine: Siin all, maa peal oleme meie inimesed. Seal taevastes kõrgustes on aga Jumal ja Temas lahkunud hinged.

Nii tavatsemegi rääkida, et inimene on maine ja ajalik. Taevas aga kõrge ja lõpmatu. Usus kogenud tunnistavad, et oleme Taevase kodakondsed. Meie kodupaikki asuvat taevas. (Filiplastele 3.20) Aga Taevast kõnelda tähendab püüda enesele kujutleda kujutlematut.

Milline on Jumal? Milline on Püha. Igavene, kõigeväeline, armastav Kolmainu(ma)s, see, kelle kõrval ei ole teisi jumalaid. Viimaks ammendamatu, lõpuni hoomamatu, tundmatu.

Jumal on saladuslik. Jeesuse õpilaste kombel Taevasse vaadata on lapselikult siiras ususoov Kristust tunda. Nii kaua, kui jätkub neid, kelle vaade on avar ja avali süda, kel vaibumatu soov vaadata pea kohal võlvuvasse taevasse, nii kaua püsib loodetavasti ka Kirik.

Taevaminemispühal pühitsevad Taevariigi kodakondsed Kristuse taevasse minemise püha. 40 päeva oli ülestõusnud Taevane Õpetaja viibinud oma õpilaste lähedal ja sageli nendega ilmutuses kohtunudki. Aeg sai täis ja ta läks Taevasse. Isa paremale käele, tunnistab usus ristirahvas. (Apostellik usutunnistus)

Taevaminemispüha on vanarahvas nimetanud koguni Suureks Ristipäevaks. Vanaemad on oma lastelastele rääkinud, et sel päeval ei kasva rohi ega laula lind. Jeesuse 40-päevasest maa peal viibimisest on järeldatud, et surma läbi lahkunud inimeste hinged jäävad veel 40 päevaks kodustesse paikadesse ja peale loetud päevade täitumist lahkuvad hinged ja neid mälestatakse kirikuis.

Rahvakalendris on see tõeline maa puhkuse ja pühaduse päev. Otse loomulikult ei tohi sel päeval murda oksi, kitkuda rohtu, teha puid või üldse mingil viisil maasse ja elavasse loodusesse puutuda. Sest muidu jooksevad taimede murde- ja haavakohad verd ja sellest keelust üleastumine tõmbab ligi äikest. Niisiis on enne Taevaminemispüha piksepüha.

Taevaminemispüha ei ole enam kristlastelegi oluline, rääkimata rahvaluule-arhiivi talletunud piksepühast. Piibli- ja loodusejutud ei ole toonud inimest Loojale ja Loodusele lähemale. Laastud lendavad ja kiriku uksi suletakse. Taevas on kõrgel. Jumal on kaugel. Või siiski. Ühes Toronto muusika-instrumentide poes oli silt ,,Head kunded, kui te müügil olevaid kitarre proovite, siis palun ärge mängige Led Zeppelini „Stairway To Heaven“. Järelikult paljud inimesed igatsevad seda treppi, mis viib Taevasse.

Jumal kõrgel ega kaugel. Taevas on avatud. Ta on oma Püha Vaimu läbi inimese lähedal, inimeses ja tema läbi inimeste keskel.
Jeesuse Taevasseminek on tunnistus ühe elusideme otsasaamisest uue Püha Vaimu sideme algusest. Taevasse läinu ei jätnud jüngreid orbudeks. (Johannese 14.8) Risitiinimesele saab osaks Lohutaja ja Vaimu igavene ligiolu. Taevas on avatud.

Palvetajad usuvad avatud Taevavõlvisse. Palve pole üksnes kaunisõnaline mõtisklus ega monoloog iseendaga, vaid Püha Vaimu osaduslik kahekõne Jumalaga.

Maailma, ligimese iseendagi eest paludes.

Meie Isa, Sa oled Taevas ja oled pesa ühtlasi.

Seal pesas on Sinu armastus see, mis ümbritseb hinge värvuste ja helide ja lõhnadega.

Seal tuleb hommik, kuldne vakk paremal käel, kandes ilu vanikut, et hääletult kroonida maailma.

Aga seal, kus laiub lõpmatu taevas hingele lendutõusuks temasse, valitseb tumestamatu valguse sära.

Seal pole päeva ega ööd, ei kuju ega värvust ega iialgi, iialgi ühtki liigset sõna.

Aamen!

Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas



Read more