Maailmas pole trööstivamat kui armastav emasüda. Ema on see, kelle põue nuttev laps oma pea peidab või kelle sülle kõige võõra ja ohtliku eest peitu poeb. Ema on see, kes haiget saanud kohale peale puhudes ka kõige talumatuma valu leevendab. Ema pai on lapsele suurim lohutus.
Jeesuse võrdpilt poegi ohtude eest tiibade alla koguvast kanast on tavatu.
Tavatseme ju palves Jumala poole pöörduda: Meie Isa. Ometigi Jeesuse võrdumis avaldub Jumala armastuse õrnem ehk isegi emalikum pool. Siin ei võrdu Jumal kõigeväelisena, vaid hoolija ja varjajana.
Jeesuse võrdpilt ei ole ainus omataoline Piiblis. Lugedes Taaveti laule leiame sealt mitmed sarnased kirjeldused Jumala hoolivast ja kaitsvast armastusest: (Psalm 36:8) „Kui kallis on su heldus, Jumal! Sellepärast otsivad inimlapsed pelgupaika su tiibade varju all“ või Psalm 57:2 ,,Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!“, samuti Psalm 91:4: ,,Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall.“
Ema ja emaarmastuse ideaaliks on Jumalaema Neitsi Maarja, kes kandis oma ihus Jumala Poega, saatis teda sünnist kuni ristisurmani. Risti juures palvetav Maarja on saanud vagaduse võrdkujuks. Ta palvetab seal oma poja, Jumala Poja eest, aga mitte üksnes tema, vaid kogu maailma poegade ja tütarde eest. Neitsi Maarja kogub justkui ema kogu maailma risitud lapsed oma tiibade varju. Maailma usklikud kogevad, kuidas Jumala ema Neitsi Maarja neid trööstib ja lohutab, nende eluvalu pisarad kuivatab ja nad seesmiselt puhastab. Milline on troost ja täitumus Jumala ema tiibade varjus!
Ligi 800 aastat kutsutakse meie sünnimaad Maarjamaaks. Isamaaks kutsume oma maad alles paarsada aastat. Maa on ema võrkuju juba esivanemate aegadest. See Maarjamaaks kutsutud esiemade ja -isade maa kutsub Sind kui ema oma tiibade varju.
28. aprillil algas Toronto dokumentaalfilmifestival Hotdocs, kus kavas ka Ukraina vabadussõjas hingeliselt ja vaimselt haavatute elust jutustav tõsielufilm „Kildudele ehitatud kodu“ (2022, dir. Simon Lereng Wilmont ). Film jutustab Ukraina lastest ja nende emadest. Sõda on lõhkunud pered. Sotsiaaltöötajad ja õpetajad kannavad hoolt hüljatute eest, kelle pered, emad enam ei saa või pole suutelised emaarmastust pakkuma. Imeilus ja kannatlik kaameratöö austab laste haavatavust, kuid tuvastab asjatundlikult vägivalla eksimatu normaliseerumise nende meeleheitlikus mängus, ajutistes sõprussuhetes ja habrastes peresidemetes. Valgustav ja südantlõhestav, see meisterlik Sundance'i lavastajaauhinna võitja jäädvustab lapsed, nende emad, kasuemad, õpetajad ja sotsiaaltöötajad – halastamatu sõja poolt murtud hinged. Raske, vahest võimatugi on kildudeks purustatud kodule elu rajada.
Maarjamaa on avanud südame ja koduukse sõjapõgenikest emadele ja lastele. On imeline, et osatakse pagejatega omagi rahva põgenike kogemust jagada, avades sõja eest pagejaile oma südameuksi, aidates leida turvapaika Eestimaa tiibade varjus.
Armsad emad, vanaemad, vanavanaemad, kasuemad ja ristivanemad! Täna on teie päev. Teie südamega kootud kindamustrid on meie käsi külmadel aegadel soojendanud, teie palved justkui kätel kandnud. Meie, pojad ja tütred, suured ja väikesed, toome tänu teile. Oma eestpalveis täname Loojat emade, vanaemade eest, kes Jumala Igavikuriigis.
Jumal ise uuendagu meie südamed oma armu pühitsuse läbi Jeesuses Kristuses, et võiksime armastusega ümbritseda kõiki, keda jumal on meile andnud. Südame vaikse tänupalvega astume Jumalal ette ja toome Temale tänu teie eest.
Emadepäeva kirikukellad helisevad taas. Helinas on meile antud tõsine kutse- olla tänulikud ja armastada. Aamen!
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas
