Meid toidavad põllud ja põlluharija käed. Ka sel jahedavõitu sügisel rõõmustab Looja oma andidega. Need asjad, mis argisel päeval tunduvad olevat iseenesest mõistetavad, pole ju seda ometigi mitte. „Ärgem unustagem tänulikkust,“ manitseb aegade hämarusest heebreakirja kirjutanu iga algava päeva koidikul.
Oleme küll ümbritsetud ja ümbritsemas teisi oma ohtra kombe tänuga, ometigi jäädes siiras südametänulikkuses vahel üsnagi kitsiks. Siiras südametänu eeldaks teatud valmidust pisimakski eneseloovutamiseks. Kas või viivukski, oma mina kõrkuse troonilt allatulekuks. Inimlikkuse etaloni eest seisjad on küll kriminaliseerimas tänuvaegusest sündinud vihakõnet, kuid millegipärast pole tänaseni märganud, et keegi püüaks sõnastada tänulikkuses püsivat elamisviisi. Tänulik olemiseks ei saa mitte kedagi kohustada. Tänulikkus on Looja poolt inimsüdamesse kirjutatud elav armastuseseadus. See pole pelk eetiline kategooria ega moraaliseadus, vaid läbi usuelu armukogemuse äratundmisest sündiv tänurõõm.
Igaüks meist kogeb siin elus omagi huulte vilja. Kuidas kord hooletult pillatud ja õigel ajal ütlemata jäänud sõnad justkui bumerangina ütlejani tagasi jõuavad. Elukogemus on seegi, et kõik öeldu ja mõeldugi jääb kuhugile alles. Lothar Zanetti mõtiskleb: ,,Kord saabub aeg, mil meile kindlasti esitatakse arve päikesepaiste ja sügisese lehesaju eest, lõhnavate maikellukeste eest ja haljendavate kuuskede eest, valge lume ja malbe tuule eest, linnulennu ja liblikate eest, õhu eest, mida me hingame, tähistaeva, kõikide päevade, õhtute ja ööde eest. Ükskord saabub aeg, mil me murdume ja meilt küsitakse – palun arvet. Ometigi ütleb Tema ja naeratab: ,,Mina olen teid ju kutsunud maailma. See maailm, teie olete ju minu rõõm.“
Mõned inimesed ei tea, kui tähtis on see, et nad olemas on. Mõned inimesed ei tea, kui hea on neid näha. Mõned inimesed ei tea, kui trööstiv on nende lahke naeratus. Mõned inimesed ei tea, kui kosutav on nende lähedus. Mõned inimesed ei tea, kui vaesed me oleksime ilma nendeta. Mõned inimesed ei tea, et nad on Jumala kingitus. Nad teaksid seda, kui me vaid seda neile ütleksime. Tänu, et just teie olemas olete. Tänu Jumalale. et just nemad olemas olid ja on. „Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja!“
+++++
* Lothar Zenetti (1926-2019) oli Rooma Katoliku kiriku teoloog, preester ning raamatute ja luuletuste autor. Frankfurdis nii noorte minister kui ka koguduse preester.
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas
