Mõte pühapäevaks Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas – Inimene näeb, mis on silma ees, Jumal näeb mis südames (1 Sm 16:7)

Üks lugu räägib ühest vaesest talumehest, kes oma vana ja vaevatud hobusega päevast päeva oma väikest ja viletsat põldu haris, selleks et sellest piskust oma ainsamat poega ja iseend elatada. Ühel päeval lasi aga vana hobune, kes peremeest oli aidanud, tema juurest jalga. Ja siis tulid naabrid ja tundsid talle halades kaasa: „Oh ebaõnne!“ Aga talumees ise jäi täiesti rahulikuks ja küsis: ,,Kust teie, et see on just ebaõnn?“ Ja järgmisel nädalal tuli hobune koju tagasi, aga temaga kaasas oli kümme metshobust. Ja taas tulid naabrid, kes õnnitlesid talumeest tema suures õnnes. Aga talumees ise jäi taas täiesti rahulikuks ja vastas mõtlikult: ,,Aga kust teie teate, et see on just õnn?“ Poeg püüdis hobused kinni, võttis metsikuma neist kümnest ja ratsutas sellega isakodust minema. Aga see hobune oli metsikum, kui see, kes teda ohjeldada püüdis ja viskas poja oma seljast maha nii, et see murdis oma jala. Tulid taas naabrid ja halasid. Talumees jäi taas rahulikuks küsides taas: ,,Kust te teate, et see on just ebaõnn“ Ja siis alanud sõda ja kõik noored mehed võeti sõtta. Üksnes üksik poeg pidi oma murtud jalaga jääma koju.