Esimeseks Jeesuse imeteoks on Kaana pulma veiniime (Joh.1.1 -11) – tunnusmärk taevalikust rõõmust ja heldusest. Seitsmendaks imeteoks on aga Laatsaruse ülesäratamine surnuist (Joh.11.1-57), mis esimeseks surmast ülestõusmise tunnusmärgiks. Millegipärast on nii, et Jeesuse esimene imetegu on tundunud Sõnajärgijale justkui vähemkaalukamana võrreldes ülejäänud kuuega. Keegi pole ju selles loos lootusetult haige (Joh.4.43 -54) ega halvatud (Joh.5.1-18), nõrkemiseni näljaski mitte (Joh.6.1-15), pole nägemispuudelist, kes igatseks nägijaks saamisest (Joh.9.1-12), kõikuva usuga jüngritest kalureidki mitte, kelle vankuv usk vajanuks Järvelkõndija imelist kinnitust (Joh.16 -21), mitte kedagi ei äratata surnuist elule (Joh. 11.1-57). Täiesti maine, rõõmus olukord.
Jeesus on kutsutud koos oma lähedastega pulma. Pulmapidu oli täies hoos, kui Maarja Jeesuse juurde tuleb ja talle kõrva sosistades ütleb: pulmaliste vein on otsakorral. Nii oli Ema sooviks, et Jumala Poeg Jeesus pulmalistele uue veini muretseks. On ilmne, et Maarja uskus, et Tema Pojal on Jumala vägi. Ometigi lükkab Jeesus Maarja ettepaneku tagasi öeldes: „Mis sul minuga asja, naine? Minu aeg ei ole veel tulnud!“ (Joh.1. 1-4).
Vahest polnudki see esimene kord, kui Maarja soovis, et Tema poeg ka teistele näitaks, mida ta suudab? Vahest peitus selles Jeesuse jaoks ootamatus ettepanekus kübe emalikku uhkustki: näete nüüd, just tema poeg on see kõige erilisem?
Näib, et Jeesus ei soovinud kuulda Maarjalt ettekirjutusi selle kohta kus, millal ja mil moel ta peaks ilmutama Jumala väge. Üksnes Jeesus teadis ise oma õiget aega ja tundi. Aga just Kaana pulm sai selleks kohaks, mil inimesed esimest korda kogesid, mida Jumal õieti tahab neile Jeesuse läbi kinkida.
Millegipärast on see nii olnud, et esimene tunnusmärk pole inimeste silmis osutunud nii pühaks kui teised. Iseäranis irvhammaste jaoks. Aga ka vagadel on olnud seda raskevõitu seda sündmust lõpuni mõista. Üleüldse, miks juuakse veini ja kuidas võib muret tunda selle mitte piisamise üle? Aga vein on idamaades toidu–, iseäranis pulmalaua juurde, ikka kuulunud. Kas ka Jeesus ise nautis koos pulmalistega veiniime või lahkus enne, kui inimesed imestada jõudsid, sellest Johannes meile ei räägi. Olulisem on see, et Jeesus ei tee rahvale hookuspookust, vaid päästab reaalselt inimeste rõõmu.
Kui suuri raskusi valmistab inimesele soov iseseisvalt iseend päästa? Inimhing siin ilmas on aheldatud loendamatute pisiasjade külge. Püsiva rõõmu asemel osutub tihtipeale olulisemaks hetkeline ja näiline. Meie elu teeb väljakannatamatuks murekoorem, mida vastastikku kalkuleerides üksteise õlgadele veeretame.
Meenub üks vana hiina muinasjutt, mis jutustab samuti pulmapeost.
See pulmarahvas oli aga väga vaene, aga et pidu ikka korda läheks ja noorpaar ja külalised võiksid peost rõõmu tunda, selleks otsustati, et iga külaline, kes peole tuleb, võtab kaasa ühe mõõdu veini. Kõik arvasid, et see on hästi mõeldud. Noorpaar võis rõõmustada, et neil tuleb päris pidu! Ja nii läkski, et igaühel oli peole saabudes kaasas anum veiniga. See kallati kõik ühte suurde anumasse kokku, et siis sealt pulma rahvale valada. Aga kui vein oli peekritesse kallatud, et noorpaari terviseks kombe järele juua, siis selgus, et peekrites polnudki vein, vaid vesi… Nimelt oli iga külaline arvanud, et kui suurele kogusele veinile lisada üks mõõt vett, siis vaevalt vein sellest palju lahjemaks läheb. Kuid paraku oli nõnda igaüks mõelnud. Vaevalt selles pulmas erilist peotuju tekkis…
Jeesus teeb esimese Jumaliku tunnusmärgi, päästes pulmaliste rõõmu. Olla lunastatud, olla päästetud, olla vabastatud – see tähendab kogeda südames püsivat rõõmu. Jumal armastab elu, Jumal armastab rõõmsaid südameid. Sellepärast oli Jumala otsustus, tulla siia maailma, tulla meie ellu rõõmu kinkijana. Seepärast juubeldab ta koos meiega, seepärast on tal meie jaoks rõõmusõnum. Jumal on meie juures, kui hommikul ärkame ja õhtul magama heidame, kui me sööme, kui kõneleme, kui muretseme ja naerame. Jumal rõõmustab koos meiega. Ja kui lubame tal olla rõõmu kinkija, muudab ta meie elu rõõmuks meis enestes – rõõmuks, mis hõiskab lepitusest Jumala ja inimese vahel. Jumal armastab aga meid meie Loojanäolisuses. Meie püsiva rõõmu allikaks on ju, et soovib Ta koos meiega kord taevasel pulmapeolgi rõõmustada.
Aamen!
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas
