Oleme rahvana lõppematus vaidluses, kellele kuulub tõde, kellele õigus. Kas tões ja õiguses vankumatutele Andrestele või riugaslikele Pearudele. Või on õigus kaasaegsel juubilarist rahvakirjanikul, et oleme hoopiski võõraid meelevaldu üle kavaldada püüdvad rehepapid?
Taasiseseisvumise päeva eelõhtulgi ei lakanud vaidlus: kes meist on õige eestlane? Ja nii me Vargamäe rahva sarnaselt aina kaevame ja kaevame oma õige-eestluse kraave ja asetame puhta–usu piirikivisid ega tee märkamagi, et äramõõtmise täpsuse püüdes oleme unustamas võidu alglätte – Jumala armukingituse inimesele.
Meenugu Jumala Armu kingitus meile meie iseseisvuse taastamise aastapäevalgi.
Rõõmusõnumi raamatus on samuti kaks vastandlikku kangelaste paari: usuõiged variserid ja patused tölnerid. Jeesust kutsutud mitte variseride, vaid patuste tölnerite sõbraks.
Võiksime küsida enestelt, kes oleme meie: kas oma usu õigust tunnistavad variserid või patused tölnerid ?
Variseridega oleks justkui kõik selge. Silmakirjatsejatega pole tõsiusklikul midagi ühist, ega ju? „Variserideks nimetatakse igaüht, kes end oma väliste tegude põhjal teisest paremaks peavad, kellele on võõrad kahetsuse pisarad.“ (Bonaventura †15. juuli 1274) Ometigi on Paavst Franciscus tunnistanud: ,,Nagu variseregi valitseb meidki oht end paremateks pidada kui teised, lihtsalt sellepärast, et me järgime täpselt eeskirju, tavasid, kuigi me ei armasta oma naabrit ja meie süda on kalk, uhke ja ülbe.“ Kui Jeesus imestunult hüüab „ennäe inimest“ – ei viita ta ju tölnerile kui inimese ideaalile! Tölner oli Rooma riigi maksuametnik, võõrvõimuteener, poliitilises keeles kollaborant. Vastupidiselt variseridele polnud ta oma teguviisi üle uhke. Jumala ees seistes tunnistas ta end süüdi.
Just oma süü avaliku tunnistuse läbi avanes tölnerile uus perspektiiv, mis juhatas tema elu muudetud radadele.
Meiegi palve ja tunnistus on:
Jumal, kõik kes ma olen ja kes ma olema saan, lähtub Sinust. Tean, see valmistab mulle suurt vaeva, jääda õigeks Sinu ees. Armastuses ja armus aita meid kõiki.
Patuste ja tölnerite sõbra tähendamissõna kõneleb veel. Vahest inimlikust argusest või kõrkusestki häbenetakse Jeesuse silmis ülimat – oma tölneri usku. Usku, mis ei usalda üksnes iseenese õigust ja oma iseenese tarkust, vaid jätab koha ka Jumala armule. Jeesus läbi oma tähendamissõna soovib, et me oma elus oma kohta õigesti mõistaksime, oma suhted õigele alusele rajaksime. Mitte keegi meist ei suuda oma iseenese jõust ja tarkusest Jumala juures oma privaatpesa ehitada. Keegi pole ju kirjutanud „et eks teie tea, et te kohtukoda olete“, vaid Rudolf Tobiase laulus me laulame „eks teie tea, et te Jumala tempel olete“. Martin Luther on oma õpetuses rõhutanud, et üksnes armu ja usu läbi mõistab Jumal meid õigeks.
Õigeksmõistmine on Jumala suveräänne tahe. Ta on oma Pojas väeti lapsena, inimeste piire ja piiratust kogedes siia inimeste maale sündinud. Jumala inimeseks sünni läbi saame me end ja teisi mõõta. Jumal on end inimese tasandile alandanud. Ta on meid see läbi ülendanud – Jumal ja inimene silmakõrgusel Jeesuses Kristuses. Aamen!
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas