Arvatakse, et neist Shakespeare’i värssidest on saanud alguse ütlemine Don’t shoot the messenger – Ära tulista sõnumitoojat! See on elementaarne põhimõte, mida meile õpetati juba siis, kui läksime lasteaeda: tähtis pole mitte see, kes midagi ütleb, vaid kas see, mida öeldakse, on õige või vale, hea või halb. Paraku juhindutakse täiskasvanute maailmas sellest põhimõttest üha harvemini ning vahel näib, et ainus reaktsioon ebasümpaatse inimese suust kostvale sõnumile on kõrvade kinni katmine ja võimalikult valjuhäälselt oma sõnumi kuulutamine. Kui keegi usub, et taoline toimimisviis ühiskonda kuidagi aitab, siis pole ta oma mõtlemises isegi lasteaialapse tasemel, aga selline meie tegelikkus paraku on.
Muidugi pole see tõsi ainult tänapäeval. Juba Shakespeare’i aegadel oli sõnumi – iseäranis halva sõnumi – toomine ebameeldiv, koguni ohtlik ülesanne. Kahtlemata on alati neid, kes hindavad ja otsivad tõde, eelistades seda valele ka siis, kui see võib neile haiget teha, ent vähemalt sama palju on neid, kes lasevad end pigem hellitada meeldival valel kui kohutada karmil tõel. Ning ikka ja jälle sõltub palju sellest, kes midagi ütleb.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
