„Lootus ei ole kindlasti sama, mis optimism. Lootus ei ole veendumus, et miski lõpeb alati hästi, vaid kindlus, et millelgi on mõte, sõltumata sellest, kuidas see lõpeb,“ kirjutab katoliku usku ristitud tšehhi kirjanik ja riigimees Václav Havel (1936–2011).
„Lootus ei jäta häbisse,“ kirjutab apostel Paulus Rooma kogudusele (Rm 5:5), teadmata, kuidas tema enda teekond kord lõpeb. Ta oli aastaid igatsenud kogudust näha ja kavatses sealt edasi minna Hispaaniasse (Rm 15:23–24). Rooma ta küll jõudis, kuid ahelais Kristuse pärast: „Iisraeli lootuse pärast kannan ma seda ahelat“ (Ap 28:20). Ahelais apostel kuulutab lootust. Kas narride lohutus – või lootus, mida ka ahelad ei murra?
Paulus ise ei alusta oma mõttekäiku lootusest, vaid kingitusest. Ta kirjutab, et meil on rahu Jumalaga ja ligipääs armule, „milles me seisame“ (Rm 5:1–2). See arm kannab. Alles seejärel räägib ta viletsusest, kannatlikkusest ja läbikatsutusest (Rm 5:3–4). Ta ei ilusta kannatusi, sest tunneb neid omast käest (2Kr 11:23–28). Lootus kasvab tema sõnul just raskuste keskel, mitte nende eest põgenedes.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
