Issand, too tagasi meie vangid nagu veeojad Lõunamaal! Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke.“ Ps. 126
See psalm algab vangide koju toomisega ja lõpeb külvi ja lõikuse pildiga. Mis seda kõike aga ühendab? Algus psalmist meenutab aega, kui Israeli rahvas tuli tagasi 70 aasta pikkusest vangipõlvest Babüloonias. See oli ime kõigi silmis, kui nad tulid tagasi oma kodumaale. See tõi rõõmu, tõi naeru ja hõiskamise nende suule. Võib-olla võiksime võrrelda seda meie rahva ajaloos sarnase elamusega, kui Eesti uuesti vabaks sai. Siis tundsime meiegi rõõmu kodumaa taas-iseseisvumisest. Milline imeline tunne see oli, kui see juhtus, ja kõik rääkisid „laulvast revolutsioonist“. „Me olime kui unenägijad…“
Järgmiseks räägib psalm hoopis põllutööst. Kallis viljaseeme oli kevadel aitadest välja kantud ja põllule külvatud. Nüüd, sügisel sai aga põllult vili korjatud kokku aitadesse. See, mis väljale kord külvatud sai, oli mõne kuu jooksul paljuks saanud. Külvatud seeme kandis vilja olenevalt maa viljakusest, ilmastiku tingimustest põllul vilja kasvamise, valmimise ja lõikuse ajal. Hea põllusaak teeb põllumehe rõõmsaks.
Tundub, et üheks ühendavaks mõtteks selles laulus on „Issand“. Tema on see, kes tõi tagasi Siioni vangid, tegi suuri asju oma rahvale, sealhulgas õnnistades külvi, lõikust ja inimkäte tööd. Psalmist justkui mõtleb möödaläinud ajale ja teekonnale, tagasi vaadates punktist, kuhu ta on jõudnud, nimetades, mida ta on õppinud: „Issand on meile suuri asju teinud, me oleme rõõmsad.“ See on hea kiita Jumalat kõige hea eest. Lailah Gifty Akita on öelnud, et „parem on mõtelda (to dwell on) ilusatele asjadele kui negatiivsetele“. Hea on tänu tunda selle üle, mis meil on ja mitte kontsentreeruda sellele, mida meil pole. Mis on see hea ja ilus, mis Issand meile meie elus on teinud?
Toogem oma palved ikka koos tänuga Issanda ette. Meie tööd ja tegemised ei lope, kuigi elu olukorrad muutuvad. Psalmist palvetab ka nende eest, kes ei olnud veel vabaks saanud. Issanda poole võime meiegi kõik oma palved tõsta, sest temalt tuleb abi.
Töö tegemise ja vaeva nägemise protsess ei ole kerge, aga rahuldav tulemus on rõõmustav. Piibel ütleb, et „vaevanägemine Issandas ei ole asjatu!“(1 Kor.15:58) Külvitöö ei olnud kerge ja oli seotud ka riski võtmisega kalli vilja külvamisel põllumaale lootuses, et ilm tuleb hea. Tänapäeval võime kasutada ilmaennustust, millest ei osatud unistadagi kaks tuhat aastat tagasi ja sellegipoolest me ei tea täpselt ennustada, kas külvatud vili läheb kasvama ja hakkab vilja kandma.
„Silmaveega külv“ võib viidata ka sellele, et midagi on eriliselt meie südant puudutanud. Kord ütles mulle üks vana vend: ,,Pea meeles, et ilma pisarateta me ei saa oma südant puhtaks pesta.“ Ka töö, mida oleme teinud oma südame ja hingega, kannab head vilja.
On hea võtta aega ka puhata ja olla tänulik, tähele pannes möödaläinud tööaasta läbitud teekonda. Dan Gutman on öelnud, et „mõnikord kulutame nii palju aega ja energiat, et mõelda, kuhu tahame jõuda, et me ei märkagi, kus me juhtume olema.“ Kanadas ja Eestis pühitseme tänupühasid oktoobris ja Ameerika Ühendriikides novembri lõpul. See, kui võtame aega puhata ja tänu tuua, võib anda meile ka võimaluse tagasi vaadata sellele, mida oleme õppinud möödaläinud aasta läbielatust?
Dietrich Bonhoeffer on öelnud, et „me palvetame suurte asjade eest ja unustame tänada tavaliste, väikeste (ja siiski mitte väikeste) kingituste eest.“ Psalmist tunnustab Issandat kui oma vabaduse, õnnistuste ja rõõmu allikat. Tõeline kodu ja rahupaik on leitav Jumala ligiolus. „Minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi. Issanda Jehoova peale panen ma oma lootuse.“ (Ps 73:28)
Pastor Andres Rebane, Vancouver BC
