Ood kuristiku serval
„Meie eksimus ei ole selles, nagu igatseksime liiga palju rõõmu, vaid selles, et me ei usu, et Jumal võiks meile seda ootamatult pakkuda.“ – Adrienne von Speyr (1902–1967, Šveitsi arst, müstik; Rooma-Katoliku Kirik; Worte ins Leben, 1952).
On paastuaja keskpaik. Kristlik maailm on vaimus järgimas Kristuse kannatuse teed. Patusüü surilina mähib iga järgija südant. Kuid keset kannatuse raskust kõlab ootamatu kutse: „rõõmustage“. See on kui varakevadine päikesekiir, mis hetkeks sulatab meie paastu karastuse. Kuidas võib paastu tardumusest tõusta kiir, mis juba lubab kogeda ülestõusmisrõõmu? Aga Jumal rõõmustab meid just siis, kui oleme hingelt kõige murtumad, mitte siis, kui arvame end olevat rõõmuvalmid.
Laetare – ladina keeles „Rõõmusta“ – on neljanda paastuaja pühapäeva nimi, mis tuleb algussalmist: „Rõõmusta, Jeruusalemm“ (Js 66:10). See on rõõmus vahemäng keset kannatuse tee kurvameelsust. Et okkaid saab taluda lootva südamega – see on juba arm. Ja sa koged, et rõõmu ei pälvita tasuna, vaid pakutakse teenimatu avansina. Rõõmupühapäeva liturgiline pastellroosa pole kergemeelne, vaid rõõmsa lootuse värv, kus violetne (meeleparandus) lõimub valgega (Kristuse valgus).
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
