On võib-olla pisut ootamatu, et kuuldud Jumala Sõna algab viitega surmale. Jeesus ütleb, et „ma olid surnud.“ Siiski on selline viide väga vajalik, sest lahus surmast poleks elu, lahus kannatusest ei mõistaks me tröösti olulisust, lahus valust ei rõõmustaks me tervenemise üle. Nii on ka Kristuse ülestõusmisega, mis saab endale lõpliku tähenduse ja kirkuse just Tema kannatuse ja ristisurma süngel taustal.
Ent Jeesus jätkab, et nüüd „ma elan igavesest ajast igavesti.“ Jah, Jeesus Jumala Pojana ja Jumalana elab muidugi alati igavesti, kuid siin meenutatakse meile sügavat saladust Jumal-inimesest Jeesusest, kes pärast meid lepitavat ja lunastavat ristisurma, elab igavesti. Samas ei saa isegi inimliku õiglustunde kohaselt mõelda teisiti – Tema, kes oli ja on õige, ei saanud jääda kuidagi surmavalda, Tema peabki elama ja elama igavesti.
