Kuidas leida selles maises olemises püsivamat leevendust? Tuleks ehk olukorda tähelepanelikult jälgida, ümbritsevaga end põhjalikult kurssi viia? Kui kogu meid ümbritsev elu läbi hammustada, siis on ju ometi võimalik nõnda kaasa mängida, et oled alati sõiduvees, või mis? Ilus mõte. Ideaal, ütleks isegi. Ideaalide järgi elamine on täiesti mõistlik, kuni reaalsustaju ei kao. Kahjuks võib see aga üsna lihtsalt juhtuda. Mõnikord on selle sõiduvees olemisega nõnda, et ei panegi tähele (sest nii lõbus on ju), kuidas see tasapisi ja siis hästi äkiliselt otsa lõpeb. See, mis varem toimis, enam ei toimi. Teadagi, et miski ei kesta igavesti ning kõigel on oma aeg ja koht.
Kui see kõik kõlab maru morbiidselt, siis kallis lugeja, olen Sind õigele lainele saanud. Surm on paratamatu – mitte ainult see variant, kus süda seiskub, vaid kõik selle vormid. Antud juhul keskendun puhtalt narratiivsele surmale. See esineb siis, kui maailma seadev lugu, mida me eneses kanname, saab otsa. Sellised surmad juhtuvad regulaarselt ja igaüks võib kogeda õige mitut oma maise elu vältel. Näitena võib tuua lapse, kes avastab, et jõuluvana pole olemas – tema maailm on jäädavalt muutunud. Võrdlemisi banaalne näide, kuid asenda laps ükskõik kellega ning jõuluvana ükskõik millise muu (näiteks traumeeriva) kogemusega ning lõpptulemus jääb ikka samaks. Toimub teatud arusaamade surm ning selle pinnalt hakkavad kujunema uued arusaamad. Ning ma ei räägi pelgalt väärarusaamade korrigeerimisest, vaid maailmavaadete nihkumisest. See pole sama, kui lihtsalt faktiliste teadmiste täienemine ja täpsustumine.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
