Kõik sai alguse näiliselt olulisimast küsimusest. Jeesuse juurde astus seaduseekspert, et Teda proovile panna (Lk 10:25). Jeesuse kuulsus ja autoriteet rahva seas oli kasvanud piirini, mis ohustas Jeruusalemma vaimset eliiti. Seadusetundja tuli esitama küsimust, et Jeesust provotseerida ja teoloogilisse lõksu püüda. Jeesus suunas küsimuse targalt talle tagasi ja mees pidi ise andma täiusliku vastuse, tsiteerides mängleva kergusega Pühakirja: „Armasta Issandat, oma Jumalat… ja oma ligimest nagu iseennast“ (5Ms 6:5; 3Ms 19:18). Jeesus noogutas: ,,Sa vastasid õigesti. Tee seda, ja sa elad!“ (Lk 10:28). Soovides ennast õigustada (Lk 10:29), esitas seaduseekspert Jeesusele uue, oma arvates konksuga küsimuse: „Aga kes siis on mu ligimene?“
Jeesus maalis pildi rändurist kurikuulsal Jeeriko teel, mida tuntakse selle punaka pinnase ja teeröövlite poolt valatud vere tõttu ka Punase teena. Just sinna langeski see rändur röövli käe läbi poolsurnuna maha.
See on pilt täielikust abitusest. Miks need, kellelt esmast abi oleks oodanud, preester ja leviit maas lamajast välja ei teinud? Ehk oli see röövli hirm või mure rituaalse puhtuse pärast, mis keelas neil templiteenritena verise kehaga kokku puutuda. Või haavatud eneseõigustus – seisund, kus enda valu ja hirm takistavad meid märkamast teise oma. Nende suurim patt oli inimliku tähelepanu puudumine. Filosoof Simone Weil on öelnud, et armastuse puhtaim vorm on tähelepanu. Üks on kindel, nende tegu peegeldab tõde, mille Nobeli preemia laureaat Elie Wiesel on sõnastanud: ,,Armastuse vastand ei ole vihkamine, vaid ükskõiksus.“
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
