Võtsin mõne päeva eest ette Ain Kalmuse romaani „Öö tuli liiga vara“, mida ma pole varem lugenud. Miks see raamat mulle just nüüd kätte sattus, seda ei osanud ma alguses ütelda, ent nüüd, mil umbes kolmandik on loetud, tean ma päris kindlalt, et see 1945. aastal ilmunud romaan ei ole ka rohkem kui kolmveerand sajandit hiljem kaotanud kübetki oma äärmiselt valusast aktuaalsusest. Olgu selle näiteks järgmine lõik: „Ta istus toolile ja pööras raadio vaikselt mängima. Ebalevalt keeras ta nuppe ja kobas eetris. Siis äkki tarretus ta kuulatama. Sõda! Mõne tunni eest oli see puhkenud ja maailm oli uue tulekahju embuses. Ta keeras nuppe närvilises erutuses. London, Pariis, Varssav, Praha, Berliin, Tokio, kõik nad kisendasid õhku sellesama sõna. Seda kisendati mitmel keelel, nais- ja meeshäältega. Öö elas ja liikus. Öö oigas ja kaebas. Öö ahastas.
Oli alanud sõda.“
Lugesin neid ridu ja mõtlesin, et ei ole inimkond võimeline õppima – ei oma vigadest ega nendega kaasnevast kirjeldamatust hävingust. Tulevad uued põlvkonnad ja teevad sedasama: loendamatud inimesed peavad kannatama, ägama, hukkuma – mille nimel? Selleks, et vere ja pisaratega kirjutatud „igavesed“ rahulepingud üürikese aja möödudes jälle tükkideks rebida ning uuele, enamasti veelgi hävitavamale ringile minna?
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
