Kujutage ette, et osalete jumalateenistusel, mis teie arvates oli ebatavaliselt ülestõstev: koraalid ja muud laulud meeliülendavad; jutlus teemakohane, sügavuti minev ning inspireeriv ja palved sünkroonis teie südametuksetega; kohv maitses suurepäraselt; küpsetised värsked ja maitsvad ning osadus soe ja sõbralik. Lahkudes tuleb aga parklas silmitsi seista isikuga, kes paiskab teile näkku Aamose karmid süüdistused: „Ma olen teie pühadest nördinud, ma põlgan neid ja ma ei salli teie koosolekute lõhna.“ (s21). Eks ole, vaat milline teguviis tallata põrmu suurepärane jumalateenistuse kogemus ja pöörata pahupidi kogu teie pühapäev!
Aamos kuulutas 8. sajandi lõpus eKr. kuningas Ussija valitsusajal. Taaveti ja Saalomoni kuningriik, Iisraeli kuldaeg, oli möödas. Kuigi kuningriik oli lõhenenud, oli palju neid, kes igatsesid heade päevade ja Iisraeli endise hiilguse järele. Teised arvasid, et rahvas degradeerub ehk käib aeglaselt alla lähema saja aasta jooksul.
Nagu enamik meist, nõustus ka Aamose aegne rahvas õigluse üldpõhimõttega, kuid võitles selle tagajärgedega, kui asi muutus isiklikuks.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
