Vaid nädalapäevad varem tervitasid Jeesust Jeruusalemma saabumisel kümned, võib-olla isegi sajad inimesed. Ning veelgi varem oli Ta ümbritsetud mitte sadadest, vaid tuhandetest inimestest, keda Ta õpetas ja tervendas ning mitmel muul viisil aitas. Tema lähedal seisid kaksteist apostlit, aga peale nende oli kümneid inimesi, kes olid võtnud nõuks Jeesust järgida.
Kord läkitas Jeesus seitsekümmend kaks jüngrit ümberkaudseisse linnadesse, kuhu Tal endalgi oli plaanis jõuda. Neid välja saates ütles Jeesus: „Kui te astute kuhugi majja, ütelge esmalt: „Rahu olgu sellele kojale!“ Ja kui seal on rahulaps, siis hingab teie rahu tema peal, aga kui ei ole, pöördub rahu tagasi teie peale. Aga kui te lähete kuhugi linna ja teid ei võeta vastu, minge välja selle tänavaile ja öelge: „Ka tolmu, mis teie linnast meie jalgade külge on hakanud, pühime teile maha. Ometi teadke, et Jumala riik on lähedal!“
Kellelegi rahu soovimine tähendab talle kõiges parima soovimist, nagu ka eestikeelne „Tervist!“ hõlmab kogu inimese isikut ja elu.
Esimene asi, mida jüngrid pidid mõnda kotta astudes tegema, oli nii sellele paigale kui sealsetele elanikele rahu soovimine. Rahu – heebrea keeles šalom – on mõiste, mis ei tähista mitte üksnes vastandit sõjale, vaenule ja seesmisele või välisele rahutusele, vaid üleüldiselt kogu inimese elu ja suhteid hõlmavat heaolu, sealhulgas julgeolekut, tervist, isiksuse terviklikkust, ka ainelist küllust või jõukust. Kellelegi rahu soovimine tähendab talle kõiges parima soovimist, nagu ka eestikeelne „Tervist!“ hõlmab kogu inimese isikut ja elu.
Rahu vastandiks on nii sõda ja vaen kui kõik see, mis on ühel või teisel viisil katki. Me teame, et katki võivad olla inimese suhted teistega, aga ka ta ise võib olla katki, olgu ihu või hinge poolest. Inimese elu võib olla katki kas mingite majanduslike löökide tõttu või seepärast, et ta ise on valinud vale tee. Võime mõelda näiteks kõikvõimalikele sõltuvustele, olgu alkoholist, uimastitest, hasartmängudest, pornograafiast või muust. Taolises sõltuvuses olijale rahu soovimine ei tähenda mitte tema rahustamist kinnitusega, et „pole hullu“, ega üleskutset olukorraga leppida, vaid soovi, et inimene leiaks oma olukorrale lahenduse ning saaks taas igas mõttes terveks ja terviklikuks.
Vahel peame lausa verd jooksva südamega nägema, kuidas meile kallid inimesed nende aitamiseks välja sirutatud käe tagasi lükkavad ja võib-olla veelgi meeleheitlikumalt kuristiku poole tormavad…
Jeesus andis oma jüngritele neid läkitades mõista, et neid ei oota ees kohtumine mitte ainult taoliste inimestega, kes nende sõnumi vastu võtavad – rahu lastega, nagu Jeesus neid nimetab –, vaid ka sellistega, kes nende rahusoovi tagasi lükkavad, võib-olla koguni vaenulikult. Paljud meist on kogenud, et isegi tõsises hädas olevad inimesed – eriti, kui tegemist on seesmise hädaga – ei pruugi neile pakutavat abi vastu võtta. Vahel peame lausa verd jooksva südamega nägema, kuidas meile kallid inimesed nende aitamiseks välja sirutatud käe tagasi lükkavad ja võib-olla veelgi meeleheitlikumalt kuristiku poole tormavad…
Eks see ole sama, mida pidi tundma Jeesus, kui Ta nägi, et kõigist neist kümnetest, sadadest ja tuhandetest kord Tema ümber kogunenud ja Tema järel käinud inimestest, keda Ta oli aidanud ja õpetanud, oli jäänud vaid käputäis ustavaid, kes ei lahkunud Temast ka siis, kui Ta oli kogu maailma pattude lunastamiseks ristile naelutatud.
Hoolimata sellest, kui mahajäetud Ta oli, ei pöördunud Jeesus isegi ristile naelutatuna ära neist, keda Ta armastas, see tähendab meist kõigist, vaid palvetas isegi oma mõrtsukate eest: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ Nii ütles Ta ka oma jüngritele neid läkitades, et nad peavad isegi siis, kui neid vastu ei võeta, ikkagi kuulutama, et Jumala riik ja pääste on lähedal. Jumal ei taha kedagi hukatusse saata, vaid soovib, et kõik leiaksid rahu ja lepituse – nii Jumala ja oma kaasinimestega kui ka iseendaga.
Los Angelese Eesti koguduse õpetaja Enn Auksmann
