Vana Joe oli suremas. Aastaid oli tal olnud lahkarvamusi Billiga, oma kunagise parima sõbraga. Soovides asjad korda ajada, saatis ta sõnumi, et Bill tuleks teda vaatama. Kui Bill kohale jõudis, ütles Joe talle, et kardab minna igavikku, kui nende vahel on halb tunne. Vastumeelselt ja suure vaevaga vabandas Joe öeldud sõnade ja tehtud tegude pärast. Samuti kinnitas ta Billile, et andestab talle tema eksimused. Kõik tundus olevat lahendatud, kuni Bill pöördus minekule. Kui ta toast välja astus, hüüdis Joe talle järele: „Aga pea meeles, kui ma terveks saan, siis see ei loe!“
See on väga pehme näide sellest, kui keeruline on andestada. Eesti meedias keerlevad valusad lood lapseõiguse pärast kaklevatest vanematest, tuntud sportlasperekonnast, kes ei suuda pärast lahutust ja kogetud ebaõiglust oma eluga ilma pori loopimata edasi minna ja neid lugusid on veel ja veel. Andekad, ilusad, targad inimesed. Aga andestamatus on matnud igasuguse ratsionaalse mõtlemise, sest teisele poolele andestamine tundub ju tema tegevuse õigustamine.
Kristlik autor Lewis B. Smedes on öelnud: ,,Andestada on nagu vangi vabastamine ja avastamine, et vang olid sa ise!“
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
