Elame kuulsuserikaste ajajärgul. Tänasel ajal ei tavatseta kuulsuse järele ihalejaid enam kutsuda kuulsuse narrideks (meenuta Eduard Vilde „Kuulsuse narrid“), pigem osutuvad narrideks need, kes püüavad oma privaatsust säilitades elada tagasihoidlikkuses ja kristliku elu vooruslikkusegi poole püüeldes. Ilmaelu trendi järgides ollakse sunnitud oma usku, tõekspidamisi häbenedes need maha salgama.
Sel nädalal avaldatud rahvaküsitluse tulemuste järgi söandas eesti rahvast end luterlaseks tunnistada kaheksa protsenti elanikest, 58% eesti rahvast ei pea end üleüldse usklikuks (ERR kodulehekülg „Kasvas mitte ühtegi usku omaks pidavate inimeste arv“, 2. nov. 2022.) Vähemused ei tohiks õigusriigis ju häbeneda?
Häbelikkus võib olla rahvuslikuks iseärasusekski. Ristiinimene on õppinud alandlikuks olemise elukunsti. Meile ei tohiks alandus, alandamine ja alandumine olla midagi eluvõõrast, seega mitte häbenemisväärset. Juba austatud õpetajad pagulaspõlve alguspäevilt teadsid, et kuigi rahva silme ees auväärsed, olid nemadki selja taga narritud Jumala-narrideks. Vahest sellest ilma silmis narri rollis peitus killuke nende isiksuste karismaatilisuse saladusestki. Milleks muidu Vana-Andrese läti koguduse õpetaja Adolfs Cox kinkis eesti koguduse õpetaja Otmar Pellole juubeliks oma pühendusega Kristlike narride leksikoni. (Walter Nigg ,,Der Christliche Narr“) Ometigi pole skandaal narriks jäämises, vaid sellena püsimises.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
